palju halvemini kui esimest, kuid see tuli pigem sellest, et tema algne töötuhin ja naiivsus oli selleks ajaks juba ammugi vaibunud ning mõjule hakkasid pääsema rasked tööpäevad ja pidev Pearuga kemplemine. Andrese pereelu oli suhteliselt õnnetu. Kaotas ta ju oma esimese naise ning ka poja. Ei saaks öelda, et kumbki tema abielu õnnelik oli, kuid kindlasti oli tema kooselu Krõõdaga mõlemale osapoolele palju meeldivam. Ka pidas ta perest palju olulisemaks põllul vaevlemist, mis tõenäoliselt saigi tema õnne ja armastuse hukatuseks.
Kuni ,,selle hetkeni". Mis sellest, et mõte hakkab just siis jooksma ja tundub, et ,,kui ainult nüüd veel antaks pisuta aega". Asi tuleb lugeda lõpetatuks ja kriitikakõlbulikuks. Ja muude võimaluste puudumisel ta seda ka on. Niisama palju kui eelnev väide tundus mulle korrektne, pean ma aga kahtlema kohe sellele järgnevas punktis nimelt arvamuses, et ,,...tegevusele, mis rohke tööga hõivatud inimeselt oleks võtnud kolm minutit, kulub teisel terve päev vaevlemist." Ja ma ei taha küsimuse alla seada mitte väite teist poolt, mis kõlab isiklikust kogemusest lähtudes täiesti reaalselt, vaid esimest. Siingi saan ma lähtuda muidugi ainult enese kogemusest. Nimelt väidaksin vastu, et kui sellised tegevused (nt. postkaardi saatmine) sööta ette tööga koormatud inimesele, jäävad need määramata ajaks hoopis tegemata. Ja suure tõenäosusega ületab see aeg meeletu töökoormuse perioodi
väljapääsu, asutades 1836. a. omaenda ajakirja "Sovremennik" (Kaasaegne). Selles trükiti ära kõigi tollaste kirjanduse suurkujude loomingut, kuid kommertsedu ajakiri ei saavutanud. 1837. aasta talvel provotseeriti Puskini kui abielumehe tüli kaardiväelase Georges d'Anthcsiga. Auhaavamise põhjusest ja ka võimalikust tagajärjest sai Puskin küll aru, kuid duellist loobuda ei võinud, kuigi sõbrad seda soovitasid. Poeet sai haavata ning suri 29. jaanuaril pärast kahepäevast vaevlemist. See ,,ajapikendus" võimaldas tal ära korraldada oma pärandusasjad. Geenius säras eredalt ja kirglikult, tuues endaga kaasa silmipimestava valguse, mida paljudel oli valus vaadata. Nähtavasti suuresti seetõttu jäigi Puskini elu nii lühikeseks - teda viimastel aastatel piinanud "must mees" viis ta ära, samuti kui Mozarti ja Jessenini viisid ära nende "mustad mehed". Aleksandr Sergejevits Puskin suri 10. veebruaril 1837. Eleegia Noorpõlve pidustuste metsik uljus
välja torgata. Võid mind elusalt keeta ja 349 küpsetada, aga iialgi 5ra looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan või -- sinu sõnadesse usun. Nii, nüüd on meie vahe selge ja minu südame pealt koorem ara veeretatud, mis mind kogu selle aja rõhus.» Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa peast kinni, mis tal vöö vahel oli. «Sa ise ärritad mind?» tuli hääl korinal ta rinnust. «Ahaa, sul oli vist juba siia tulles nõu mind ara veristada? Seda parem, siis pole mul võllaga enam vaevlemist; ega ma sinu nõndanimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei pääseks. Üks palve on mul veel: Agnes von Mönnikhusen vii ilusti ta isa kätte; sa võid julge olla, et hea jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab ausa mehe ja -- Ivo Schenkenbergi vahel vahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa võid tema ees minu
annaabi.ee 
