dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust. Näiteks veel Bloki "Humanismi häving" väidab, et 19. sajandiga lõppevat humanismi ajastu, viimasteks kandjateks nimetab Goethet ja Schillerit. Lõpu kuulutajaks olevat Wagneri muusika, millega iseloomult seostub vene revolutsioon (sügav, ürgne, massiline). Iga revolutsiooni põhiaspekt olevat pöördumine Looduse poole. 19. sajand pihustas kultuuri: see murenes, kadus ürgsus. Uus liikumine tõotavat uut sünteesi uuelt aluselt
Meie sees oleval tarkusel ei ole mingit võimalust tegutseda, sest me ei kuula seda ning oleme liiga hõivatudise lahenduse leidmisest. Me peaksime oma intelligentsi aga usaldama nii elu pisiasjades kui ka suurtes. Meil tuleks harjuda iga väikse väljakutse ja juhtumuse peale mitte mõtteid raiskama. Peaksime tegutsema intuitsiooni impulsside järgi, mis tekivad iga väiksemagi sündmuse juures ja seda viivitamatult. Peaksime õppima seda impulssi tajuma ja vastavalt tegutsema, vaevamata end küsimustega, kas see on õige või vale. Samuti selgitab Fischer, et kui usaldame enda sisetunnet ja otsuse järel leiame, et käitusime valesti, siis see kestab vaid hetke, pikemas perspektiivis tulevat välja otsuse õigsus. Autor kinnitab, et tema ei ole kunagi pidanud kahetsema, et usaldas intuitsiooni eneses. (Fischer 2000: 91-92) Nagu näha, on Taoismil pakkuda palju tarkusi, mis aitavad tänapäevalgi inimesi enese sisse vaadata ja muresid lahendada või vähemalt leevendada
Mee värvus ja maitsegi oleneb palju eri ajal õitsevatest taimedest, kuid biokeemilist kooslust see eriti ei mõjuta. Mõningad uuringud küll näitavad, et tumedas mees on rohkem mineraalaineid, kuid see pole esmatähtis. Mesi on organismi jaoks valmistoode, temas ei toimu enam muudatusi ja ebasoovitavaid protsesse nagu suhkru liigsel kasutamisel. Mesi on organismile kergesti omastatav, sest ta juba sisaldab segu fruktoosist ja glükoosist, mis annavad kiiresti ja ilma organismi vaevamata energiat. Võrreldes suhkruga on mesi ideaalne energiaallikas, sest suhkur peab alles organismis muutuma kehaomaseks. Organism omandab mett kergesti, see ei kahjusta seedetrakti. Kuna vajalik energia vabaneb kiiresti, siis aitab ta pärast füüsilist pingutust organismil kiirelt taastuda. Mesi on suurepärane rahusti närvisüsteemile ja seedetraktile ega koorma neerusid üle nagu suhkur. Mesi aitab tasakaalustada
annaabi.ee 
