Kooli asutamisest kuni 1835. aastani domineerisid koolis kaupmeeste ja käsitööliste pojad. Koolis õppis omajagu ka lihtrahva hulgast pärinevaid lapsi. Nende arv koolis oli valdavalt igal aastal umbes 12. Suurem osa nendest õpilastest lahkus koolist varem olles saavutanud oma ameti jaoks piisava hariduse. Stackelbergi asutatud tütarlaste vaestekool oli tol ajal ainus eestikeelne kool Tallinnas. See oli üks kahest vaestekoolist. Neid koole kutsuti pärastise hooldaja, vaestekoolide direktori T. D. Lutheri järgi Lutheri vaestekoolideks. Christoph Adam von Stackelbergi üllast ja heatahtlikust loomusest võib leida näite Stackelbergide perekonnapärimusest, mille järgi oli ta lapsena Vääna mõisa pargis tõotanud teha oma elus vaid head. Stackelbergi panus eesti haridusse on suur ja aukartustäratav. Kuigi ta võibolla ei toetanud avalikult eestlaste ja maarahva õiguste võrdsustumist sakslaste omaga,
Ka Balti aladel üritati välja juurida viimased paganluse ja katoliikluse ilmingud. ● Kirikus käimine ja künnise maksmine olid rangelt kohustuslikud. ● Herman Samson - Teoloog, esimene Liivima kindralsuperintendent (kirikupea). ○ Luterliku fundamentalismi esindaja Liivimaal. ○ 1527-1699 kohtutes 200 süüdistust nõidumises. ● Johann Fischer - Liivimaa kindralsuperintendent 1675-1700. ○ Eesmärgid: Luterluse süvendamine, vaestekoolide avamine, riigi trükikoda, kirkute juurde raamatukogud. ● Joachim Jhering - Eestimaa piiskop 1638-1657. ○ Pani Eestimaal kindla aluse luteri kirikule. ○ Lasi trükkida eestikeelse aabitsa talulastele. ○ Töötas välja range kirikukaristuse süsteemi. Haridus ● Hariduse korraldamise tähtsus luteriusu põhimõtetest. Iga talupoeg pidi oskama piiblit lugeda. Probleemiks oli koolmeistrite puudus ja mõisnike soovimatus koole rajada
Nende tööd asusid juhtima vaestemaksu maksjate valitud hooldajate komiteed (Board of Guardians). Varasemad linnades olnud ametnikud (Oiverseers) muutusid sisuliselt arveametnikeks. Unioonide ülesannete ring kasvas kiiresti, sest need olid mõnda aega ainsad kohalikud riigivõimu teostavad institutsioonid. Nii seoti vaeste-maksuga sanitaar- ja kooliolud, mis tähendas, et selleks minevad väljaminekud tehti vaestemaksust kogutud tuludest. Riik omalt poolt hakkas maksma vaestekoolide õpetajatele, vaestearstidele, hoolekandeasutuste töötajatele palka. Peale organisatsioonilise poole revideeriti abisaajate ringi. Riigi abi muutus paindlikumaks ning töömajade kõrval hakati praktiseerima rohkem avahooldust. Nenditi, et pärast uue süsteemi rakendamist vaeste üldarv vähenes, sest vaesena registreerumist häbeneti. 19. sajandi lõpus oli töö-majades üle 220 000 inimese, avatud hoolekandega oli kaetud ca 600 000 isikut. Ametlikult kaotati töömajad 1929
annaabi.ee 
