XIII sajandi lõpuks oli linnaelu muutunud enesestmõistetavaks suures osas Euroopast. Linnadest olid saanud piirkondade käsitöö- ja kaubanduskeskused, mis samal ajal moodustasid üleeuroopalise tootmis- ning kaubandusvõrgustiku. Naturaalmajanduse ajajärk Euroopas oli möödas. Linn oli kui pisike riik suures riigis, neil olid sarnased tunnused. Kas linnas olid olemas omad valitsejad või mitte? Keskaegses linnas tegid seadusi, korjasid makse ja tegelesid vaestehoolekandega linnanõukogu ehk raad. Järelikult linnas oli olemas valitsus. Valitsemise poolest võib öelda, et linn oli nagu väike riik. Olemas oli ka linnaõigus, mis kehtestas kuidas linn oma elu korraldab. Linna raadi aga ei kuulunud poliitikud, vaid hoopis rikkad kaupmehed, kellele oli linnavalitsemine teiseks tööks. Kes said linnakodanikeks kas kõik linnaelanikud või ainult kindlad isikud? Linnade kodanikeks said enamasti kaupmehed ja käsitöölised. Neil oli olemas
tavaliselt üks iga valla või vakuse kohta. Kirikueestseisja maakondlik amet kirikute ja kirikukihelkondade majanduse korraldamiseks. Patronaadiõigus - oli kuni 1919. aastani Balti kubermangudes kirikuõpetaja ehk pastori teenistuskohta valimise ja kinnitamisõigus, mis kuulus kirikupatroonile, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud 11. Üldhoolekande kolleegium, kreisiarst Tervishoiu ja vaestehoolekandega tegelesid kubermanguvalitsuse tervishoiuosakond, kubermangu loomaarst, üldhoolekandekolleegium (kreisiarst, kreisiämmaemand, priihospidal). Iseseisva ülevenemaalise süsteemi moodustasid Aleksandri ja Maria vaestekoolid ja lastekodud Suur osakaal oli erainitsiatiivil (näit. Hilfsverein) Üldhoolekande kolleegiumid kubermanguasutused, mis tegelesid hoolekande, meditsiini ja haridusküsimustega. Esimeheks oli kiberner ja liikmeteks kuberangu seisuslike kohtute esinajad.
valis mõisnik, siis peremehed endi hulgast ja siis sulased). Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid, nõudsid võlgu sisse, valvasid avalikku korda ja haldasid magasiaitu, mis oli viljavaruait, kuhu tuli talupojal anda iga aasta teatud kogus vilja. Ilma vallakohtu loata ei tohtinud mõisnik talupoega talist välja tõsta. Hiljem muutusid need Kogukonnakohtuteks, aga need likvideeriti kohtureformiga. Tegeleti ka vaestehoolekandega, milles toetati vaesemaid ja töövõimetuid inimesi. Pärisorjuse kaotamine nõudis ka omavalitsuse selgepiirilist eristumist. 1816. ja 1819 seadusega sõltus omavalitsus suuresti veel mõisnikust. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade hulgast Eestimaal talitaja koos abimeestega, Liivimaal 2 vöörmündrit. Aadel säilitas endiselt politseivõimu. Mõisakoormistest olid endiselt teotöö (teorent), mis jagunes nädalateoks ja
annaabi.ee 
