Proua Vaquer’ oli keskealine naisterahvas. Tihti oli tal peas tülltanu, mille alt rippus salk halvasti kinnitatud võltsjuukseid. Kõndides vedas ta oma lohverdavaid tuhvleid järel. Ta nägu oli vanaldane ning rasvane, selle keskelt kerkis välja papagoi noka taoline nina. Ta käed olid väiksed ning lihavad ning tekitasid teda ümbritsevates inimestes hirmutunde. Kogu tema isik oli ümarik, kui viljasalve rott. Ka tema rind oli lihav ning vabisev. Ta nägu oli jäine ning silmalaud kortsus. Tal oli klaasine silm ja süütu ilme nagu kupeldajal. Kogu tema isik viitas pansionile, nii nagu ka terve pansion viitas tema isikule. Proua Vaquer’i jaoks oli peamine raha. Pansionäride eest kandis ta hoolt ka täpselt vastavalt nende poolt makstavale rahasummale. Kes maksis rohkem selle eest kanti paremat hoolt ja vastupidi. Ta oli omakasupüüdlik, julm, vaikne, kinnine ning valelik
Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud,enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. "Kõik on kõige peegeldus" Iga hääletult hävinev silmapilk on sillalt aeglaselt pudenev tilk. Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu, ja kaasa peab minema veaga ja veatu; ja helisev hardus ja vabisev valu veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu. Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub ja ihalus lahtub kesk musta vahtu ... Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub, ja kõik su võidud sul peost on löödud. Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud. Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub. Ja kõik on tume ja kõik on lige. Aeg irvitab nagu hambutu ige. Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata, ja väsinult surra ja jällegi alata .... Pilet 7 1. Renessansi mõiste Renessansiks nim
võlvkaarte alla. III. KELLAD Alates häbiposti päevast märkasid Jumalaema kiriku neaased inimesed, et Quasimodo kellalöömise hoog on drKsa jahedamaks muutunud. Varemalt löödi kelli igal 249 puhul: aeglaselt löödi kirik sisse ja välja hommiku- ja õhtujumalateenistuseks, suurkell kutsus suurele missale, laulatuse või ristimise ajal kostsid rikkalikud helic väikestelt kelladelt, nii et õhk oli täis võluvat heli-põimingut. üleni vabisev ja kõmisev vana kirik oli alati tulvil kellade rõõmutsemist. Vahetpidamata helises siin reibas vaim, lauldes kõigi nende vasksuude kaudu. Nüüd aga näis see vaim kadunud olevat. Katedraal oli sünge ija meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli
annaabi.ee 
