võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Perekonnanimede panek toimus käsikäes priiuse saavutamisega ning priiusele määratud isikud kanti kindla vormiga nimestikesse perekonnanimedega. Oluline on see seetõttu, et seaduse kohaselt ei pidanud talupojad priiust saavutama ühekorraga, vaid neljas järgus aastatel 1823-1826. 1823. a jüripäeval pidi vabastatama esimene poolosa peremeestest, 1824. a teine. Sularahva esimene poolosa pidi priiks saama 1825. a jüripäeval ning teine poolosa 1826. a. Seetõttu võis ka perekonnanimede võtmine ja nende kirjapanek toimuda ainult järk-järgult ja mitte ühekorraga. 2 Talupoegadele tuli nende jüripäevasest priikssaamisest ette teatada eelmisel mihklipäeval. Alles 1826
teostamist ainult üks: sild Lossi tänava üle (15. joon.), ehit. a. 183733. Selle ehitise juures millel, on kolm ühelaiust läbikäiku ja mis seisab kaheksal (neli kummalgil pool) kvadraatsel piidal, esineb veel klassitsistliku ilmega, kuigi juba päris väiklaselt, "biedermeierlikult" käsitletud vormikõne. Kui nüüd 1837. a. saadik Peeterburis elav Jacobi a. 1840 nimetati vene Teaduste Akadeemia adjunktiks praktilise mehaanika ja masinate ehituse alal, pidi ta lõpuks ometigi vabastatama Tartu ülikooli teenistusest Tema asemele valiti a. 1841 Christoph Conrad Stremme37. See valimine osutus suureks õnnetuseks ülikoolile. Juba Stremme esimesed kavandid näitasid selgelt tema täielikku saamatust ja ebapraktilikkust; kõik nad leiti Peeterburis täitsa kõlbmatud olevat. Oma vabanduseks juhib Stremme tähelepanu sellele, et ta kohalikkude oludega tuttav polevat ja vene keelt ei mõistvat; ka olevat ta tööga üle koormatud, nimelt võtvat loengud palju aega
tuntud Indro Montanelli. Noorpaari tabas II ilmasõda Poolas, kust nad pärast Poola riigi hävingut pääsid Eestisse. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt töötas Jerzy Kaplinski vene keele õpetajana Tartu koolides. 23. juunil 1941 ta arreteeriti, nagu selgub NKVD toimikust, "et vältida võimalikku vaenulikku tegevust". Tema jäljed kaovad 1941. aastal Kirovi oblasti laagrites, kust ta oleks pidanud vabastatama kui Poola kodanik, kuid millegipärast jäi vabastamata ja suri mõnede andmete järgi laagris 1943 või 1944, teiste järgi vabastatuna teel Poolasse 1944 või 1945. Nii kasvas Jaan isata, nagu paljud tema eakaaslased Eestis ja mujal Euraasias. Teised omaksed pääsesid küüditamisest ja vangistusest. Onu Leo, kes oli Saksa sõjaväes, tegi läbi taganemise Tsehhimaani, vangilaagri, töötas puusepana Ameerikas ja töölisena Rootsis
annaabi.ee 
