- Klassivõitlus 3. iseloomusta riike. 1- Suurbritannia: - kaheparteisüsteem - vaheldumisi võimul konservatiivid ja liberaalid - tööerakond - polnud enam juhtiv tööstusriik - pool maailma kaubalaevastikust oli srbt all - London maailma finantspealinn 2- Prantsusmaa: - vabariik - ühiskond sisemiselt lõhestunud vabariiklasteks ja monarhistideks - majandus aeglustus - pidi makse maksma saksamaale - masinatööstus hakkas kasvama - mootorite tootmine sai suure tõusu - moevaldkond 3- Saksamaa: - föderatiivne liitriik - mitu konservatiivset ja mitu liberaalseid parteid - sotsialistidest sai suurim partei - elektritehnika ja keemiatööstus arenesid kiiresti
Konföderatsiooni Artiklid ei tööta. Tuli välja töötada täiesti uus põhiseadus. Osa delegaate soovis tugeva võimuga keskvalitsus, mis piiraks osariikide õigusi. Neid hakati nimetama föderalistideks (st föderatsiooni ehk liitriigi pooldajad). Teised pooldasid nõrka keksvõimu. Neid kutsuti antiföderalistideks ehk konföderatsiooni (riikide liidu, mitte liitriigi) pooldajateks. Sageli nimetati ka antiföderaliste vabariiklasteks, sest nad pooldasid osariikide suuremaid õigusi. Veel tekitas vaidlusi osariikide esindatus USA parlamendis ehk Kongressis. Väiksemad osariigid nõudsid võrdset esindatust, et igal osariigil oleks Kongressis võrdne arv esindajaid. Selle vastu olid suuremad osariigid, sest pidasid seda ebaõiglaseks. Ülemkojas ehk Senatis on igal osariigil võrdne arv esindajaid ehk senaatoreid (praegu on igal osariigil kaks senaatorit)
Parteiks vormistas selle Alexander Hamilton 1792(?)a. Föderalistidel oli selgelt kõige suurem toetus Ameerikas. Ka Washington toetas föderaliste, aga ei kuulunud ühtegi parteisse. Föderalistid püsisd võimul kuni 1801.a-ni , mil nad hääbusid ja kadusid.Ainuke USA föderalistist president oli John Adams. 2) Antiföderalistlik partei: Demokraatlik Vabariiklik Partei. Juhtliikmeteks Th. Jefferson ja James Madison. Madison oli konföderatsiooniartiklite autor.Ise nimetasid end vabariiklasteks ja olid tugevalt keskvõimude vastu ja võimalikult suure suveräänsuse poolt osariikidele. Üheks nõudmiseks oli õiguste deklaratsioon ehk Bill of Rights. Ka Washington nõustus, et uus põhiseadus oli jätnud puudutamata inimeste põhiõigusi, - vabadusi ja õigusi. Nüüd koostati 12 parandust põhiseadusele, mis valmisid mingil aastal.(1789?). Esimesed 10 parandused olid inimõiguste kohta. Esimene kõige tähtsam, miskuulutab kõikide inimeste usuvabadust jne
kogunes selleks, et võidelda ühiselt orjuse leviku vastu Kansases ja Nebraskas. Vabariikliku partei eesmärgiks oli väljendada pühendumust võõrandamatutele õigustele: õigus elule, vabadusele, õnnele. Orjusevastased aktivistid registreerisid partei Jacksonis Michiganis 1854. aasta juulis. (Grand Old Party, 2014a; Encyclopedia Britannica, 2014c) Vabariiklaste nimi tuleneb Thomas Jeffersoni platvormi pooldajate nimetusest, keda kutsuti demokraatlikeks vabariiklasteks. Jeffersoni poliitilised vaated sobivad iseenesest tegelikult kokku tänapäevase Vabariikliku partei omadega, kuid siiski sai temast tollal irooniliselt Demokraatlik-Vabariikliku Partei eestvedaja. Sellest kujunes hiljem välja aga hoopiski Demokraatlik Partei, tänapäevase Vabriikliku Partei peamine konkurent. (Encyclopedia Britannica, 2014c) Vabariikliku partei esimene presidendivalimiste kandidaadi nimetamise konverents toimus 1856. aastal. Oma kandidaadiks seadsid vabariiklased John C
annaabi.ee 
