maailm mikrokosmoseks. Romaan elas pärast trükivalgust siiski kirjanikus edasi ning ta kirjutas sellele ka lisa. Põhiliseks probleemiks on Benjamin kes on 33 aastane puudega perepoeg. Tema hoidja Dilsey on ka talle ema eest kuna õige ema on haige ja kellelgi ei ole aega temaga tegeleda, Benjy't hoiavad ka mustadest teenrid Vesh ,T.P. ja Luster. Esimene osa, aprill 7, 1928, on kirja pandud Benjamini e. Benjy Compsoni vaatnurgast. Kolmekümne kolme aastane mees, mitmete vaimsete puuetega. Teine osa, 2. juuni 1910, keskendub Quentin Compsonile, Benjy vanemale vennale ning juhtumitele, mis viivad tema suitsiidini. Kolmandas osas, 6. aprill 1928, kirjutab Faulkner Jasoni vaatenurgast, Quentini küünilisest nooremast vennast. Neljandas ja viimases osas, päev peale esimest osa ehk 8. aprill, 1928 tutvustab Faulkner vaadet kolmanda isiku silmavaatest. See
· Marmor Faun(1924) · Roheline oks(1933) · See Maa(1932) · Helen, kurameerimine ja Mississippi Poems(1982) 8 Hälin ja raev Hälin ja raev asetseb kirjaniku poolt välja mõeldud Yoknapatawpha maakonnas. Raamat keskendub Compsoni perekonnale, kes on raskustes oma pere maine üleval hoidmisega. Hälin ja raev on jaotatud nelja sektsiooni. Esimene, aprill 7, 1928, on kirja pandud Benjamini e. Benjy Compsoni vaatnurgast. Kolmekümne kolme aastane mees, mitmete vaimsete puuetega. Teine osa, 2. juuni 1910, keskendub Quentin Compsonile, Benjy vanemale vennale ning juhtumitele, mis viivad tema suitsiidini. Kolmandas osas, 6. aprill 1928, kirjutab Faulkner Jasoni vaatenurgast, Quentini küünilisest nooremast vennast. Neljandas ja viimases osas, päev peale esimest osa ehk 8. aprill, 1928 tutvustab Faulkner vaadet kolmanda isiku silmavaatest. See osa peamiselt keskendub Dilsey'le, ühele Compsonite mustale teenrile
kuidagi algupärasest tekstist. Eestis ei ole tõlkekeelt veel korpuste baasil uuritud, kuid mujal maailmas leitu põhjal tundub, et tõlgitud tekstide keel erineb tõepoolest algupäraste tekstide keelest. Lisaks tõlkeuniversaalidele on tegeldud veel korduvate mustri- te uurimisega. Dorothy Kenny nimetabki üheks korpuslingvistika olulisimaks avastuseks seda, et meie suuline ja kirjalik kõne oma emakeeles on rutiinne ja etteaimatav (Kenny 1998). Rutiinsuse ja originaalsuse vaatnurgast on Kenny saksa ja inglise tõlkekorpuste põhjal uurinud ka loovust ja normaliseerimist tõlkimisel (Kenny 2001). Sonja Tirkkonen-Condit on uurinud selliseid sihtkeele üksusi, millel puudub lähtekeeles vormiliselt sarnane vaste ning tema hüpotees on, et tõlketekstis esineb selliseid üksusi vähem (2002). Ka Gideon Toury kirjeldab, et tõlkimisel on kalduvus kasutada sihtkeeles väljendeid, mis sarnanevad lähtekeele väljenditega, mitte neid väljendeid, mis oleksid
annaabi.ee 
