oma väidetele. Kas empirism on pädev, kui see võib küsida, et meie maailmamõistmise ülim allikas on vaatlus. Ja kui see nii pole, siis kuskohast inimesed ammutavad oma teadmised. Selleks, et midagi väita, peab see tuginema kindlatel argumentidel. Tekstist väljatulevad põhilisemad väited: 1.) Empiristid kinnitavad, et vaatlus ongi teadmiste ülim allikas. 2.) Empiristide pika küsimustejada jõudmine lõppvastuseni, vaatluseni, ei anna meile kunagi lõplikult rahuldavat vastust. 3.) Teadmistel on igasuguseid allikaid. 4.) Empiristi küsimus “Kust te teate? Mis on teie väite allikas?” on esitatud valesti. 5.) Vaatlus ega põhjendus ei ole läbinisti usaldatav. 6.) Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme. Tekstist väljatulevad argumendid väidete tõestamiseks: 1
Kaudne kinnitamine – kui ei ole ümber lükatud, siis kaudselt on kinnitatud. TEADMISED AUTORITEEDITA Naiivempirism – vaatlus on meie maaimamõistmise ürgseim allikas. Iga teadmise tõestamine millagagi. Peab viitama teadmiste allikale. Empirist usub, et hoolimata sellest, et paljud teadmised on pärit raamatutest või kaasinimeste väidetest, on ikkagi võimalik minna tagasi nende esmase allikani, milleks on vaatlus. Küsimuste ahelas jõuame vahetu tunnistajani – vaatluseni. Allikani ei jõuta kunagi – pidev viitamine, iga järgneb küsimus tekitab veelgi enam lahtisi otsi, kahtlusi. Allika otsimise asemel tuleks kontrollida, kuivõrd see on vastavuses tõega. Allikad on olulised ajalooteaduses – info uuritava perioodi erinevastest ürikutest. Allikakriitika! Ajaloolastele on tähtsad sündmused, mis ei pruugi vaadeldavad olla. Esmase vaatleja leidmine ei ole kerge, vaatlus ei ole alati puhas vaatlus, kõik ei näe asju objektiivselt, ühtemoodi,
on mingil kombel koostatud siinse maailma elementidest ja kasutavad meeltemaailma mudelit, jäljendades vorme ning liikumisi ja kohandades iseendale proportsioone, mida nad näevad, siis ei oleks õigustatud neid tagasi viia sinna [s.o. mõistusega hõlmatavasse maailma], v.a. inimese logos`es. Kui aga mõni kunstianne alustab [individuaalsete] elusolendite proportsioonidest ja jõuab proportsioonide vaatluseni elusolenditel üldse, siis oleks see osa 23 väest [dynamis], mis vaatleb ja jälgib ka seal kõikset sümmeetriat mõistuslikus. Ja kindlasti oleks kogu muusikasest selle mõttesisuks on rütm ja harmoonia samalaadne, täpselt nagu kunst, mis mõtleb mõistuslikest arvudest. Kunstid, mis teevad kunstlikke tajuobjekte, nagu
annaabi.ee 
