valmistanud, oleks ta sellele probleemile tähelepanu osutanud. Nii on ,, Poeetikas" tegelike asjaolude üksikasjaline kirjeldus ja analüüs ühendatud lühikese ja äraseletamata väitega meile raksesti mõistetava asjaolu kohta. 5 2. ARISTOTELESE MÕTLEMISE ÜLDLAAD Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta oma õpetaja vaateisse just nende keskseimas nimelt ideedeõpetuse- osas on suhtunud terava, kui mitte öelda lausa hülgava kriitikaga. Aristotelese mõtemaailma kujunemist on pidevalt mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat üksnes selgesti määratletud mõistete kaasabil. Selles suhtes jätkab ta sokraatilis
botaanikat. Kuigi nad omavad tähendust autori maailmapildi tundmaõppimisel, ei oma nad filosoofia seisukohalt mainimisväärset tähendust. Seda huvipakkuvamaks osutuvad nad aga üldise teadusliku, eriti aga loodusteadusliku mõtlemise seisukohalt neile, kes tegelevad sellealase mõtlemise ajaloo uurimisega. 4. Aristotelese mõtlemise üldlaad. Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta suhtub oma õpetaja vaateisse kriitiliselt. Aristotelese mõttemaailma on mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat selgesti määratletud mõistete kaasabil. Selles suhtes jätkab ta sokraatilis-platonistlikku mõtlemistraditsiooni ja filosoofia ei tähenda tema käsitluses muud kui "mõistete teadust". Teisalt oskab
pettumus, romantikute kunsti ideelisus lõi vankuma. Shakespeare Verdi Boito 1879. a. suvel, ühel järjekordsel Milaanosõidul, tutvus Verdi Arrigo Boitoga (1842 1918). Andekas muusik ja silmapaistev libretist astus muusikaellu veendunud wagneriaanlasena kuuekümnendail aastail loodud ooper "Mefistofeles" oli selle suuna eredamaid teoseid Itaalias. Seitsmekümnendate aastate lõpp aga tõi Boito vaateisse määrava muutuse. Ta mõistis itaalia ooperi rahvuslike traditsioonide ainuõigsust; "Aida" ja Reekviem tõestasid talle vanameistri kunsti elulisust ning Boito suurimaks sooviks sai koostöö Verdiga. Teda esitleti maestrole ning Boito nägi enda ees inimest, kelle "... julgeid ja hajameelselt unistavaid silmi varjutas kõrge kumer laup... Vaatamata pügamata lühikesele habemele, mis oli peaaegu üleni hõbehall... poleks kellelegi pähe tulnud ütelda, et meie ees on vana mees..
annaabi.ee 
