(A.Meiessaar 1935:15). Smerdjakov Karamazovi võõraspoeg, kokk ja toapoiss on kasvanud alanduses ja häbis. Selle tõttu on ka ta iseloom ohjeldamatu, metsik ja toores. Siiski on ta ka juurdleja, kuid eitavale otsusele jõudev. Koeralikult truult armastab ta Ivanni, kes teda põlgab. Sellele meeleheaks sooritab ta isegi roima ning annab saadud raha Ivanile. Saades aga selle eest hukkamõistu, needmisi ja peksu, lõpetab ta oma elu enesetapuga (A.Meiessaar 1935:16). Vanake Zozzimaon on vaateilt vastand Ivanile. Ta armastab loodust ja inimesi ning nende vabadust. Hoopis teissugune on tema vaenlane, isa Ferapont, äärmine müstik-realist ja seesmiselt egoistlik isik. Samuti egoistlik on karjäärihimuline vaimulik Rakitin, tal ei ole ei kaastunnet ega usku heasse ning ülevasse (A.Meiessaar 1935:16). Naistegelasist on tähtsamad Kateriina ja Grusenka. Esimene on Dimitri mõrsja, kaunis ja uhke. Olnud enne külm ja kõrk Dimitri vastu, on ta sunnitud rahahädas pöörduma tema poole.
Salapärastava ja intensiivistava nähtusena võib Katku Villu esimese silma kaotust lugeda plaanitsetud võtteks ehk kunstlikuks võtteks, kuigi selle liigituse põhjus ei ole väga ilmne. 3. ,,T õde ja õigus" I-V kui tervik on lõdva ning omajagu amorfse ehitusega. Osade kokkukuuluvust tervikuks võib motiveerida küll ühtsa filosoofiaga, kuid see on väga üldine põhjendus, sest autori looming on harutihti vaateilt pidev. Osade ühtekuuluvuse peapõhjusena on tavaliselt ette toodud see väline asjaolu, et ,,Tõe ja õiguse" osadel on ühine peategelane Indrek Paas; see tegelane on aga inertne karakter ja romaani eri osades kannab tunduvalt erinevat ilmetki. Ometi leidub veel niite, mis seda mitmesopilist, juhusliku-ilmelist tervikut kõvemini ühte seovad ja mida seejuures võib lugeda kunstlikkude võtete hulka. Juba romaani
Oma tegevuse sellel etapil kasutas Lukianos populaarfilosoofilise kirjandusele omaseid zanre, otsides ühtlasi võimalust koomilise elemendi sissetoomiseks filosoofilisse dialoogi. Eeskujuks küünik Menippose teosed, mitme aasta jooksul kirjutas L terve sarja tema stiilis filosoofilisele kirjandusele omaseid zanre, otsides võimalust sisse tuua ka koomiline element. Antiikreligioosse satiiri kõrval suunas L sageli pilkenooli ka filosoofide pihta. Vaateilt lähim epikuurlastele, filos dogmatismi vaenlane, ründas neid samu küünikuid, kelle õpetuse kriitilist osa kasutas. Ü-konna pahesid paljastav satiir muutub L-il harva teravaks. Selge, lihtsakoeliselt hargnev satiiriline süzee, käsitluse mitmekesisus ja kergus, vaimukas-irooniline argumentatsioon, elav ning huvitav jutustamislaad, väljendusvahendite, kujundite, võrlduste ammendamatu küllus- need on L-i teoste väärtused, ent puudu jääb ideelise sisu sügavusest
annaabi.ee 
