mitte. Tihti väärtustan omadusi neid enda omadega võrreldes. Näiteks suhtlemisoskus, kui sõber on hea tutvuste looja, siis pean tema suhtlemisoskust väärtuseks. Kui aga väärtusi on erinevaid, siis millised neist mõjutavad minu otsuseid? Et hinnata helgeid asju meie ümber, peab esmalt õppima neid nägema. Aga kui seda kuskil ei õpetata, siis kuidas neid näha? Mina isiklikult arvan, et vaadata tuleks südamega, mitte ainult silmadega. Silmadega ei näe vaadatu sisse, nendega näeb ainult välisilmet. Siit ka üks väärtus, mida mina hindan väga ning milleks on Armastus. Miks inimesed, kes on armunud, näevad kõiges ainult ilu ja headust? See on arvatavasti põhjustatud sellest, et nende süda on avatud ja sellega vaadates muutub maailm ainult paremaks. Igale poole kuhu vaadata, näeb ainult värve ja ilu kohtab seal, kuhu argielus pilku suunata ei osata. Kuidas ma tean seda? Tean, sest olen ise seda tundnud ja võin öelda,
Osad arvasid, et operett oli suurepärase lavastusega, kui ebaõnnestunud näitlejatega, teised seda, et opretis oli liialdatud huumoriga (mis ei tundunud üldsegi naljakas), kolmandad aga seda, et operett oli täielikult ebaõnnetunud ning, et publik jäi magama. Ei tea, kas see just nii oli, aga võin seda ütleda, et igavavõitu oli ta tõesti. Nõustun ka sellega, et näitlejad mängisid vägagi ebaproffesionaalselt ning, et lavastaja oli näinud operetti liialt omapärastelt. Mõteldes vaadatu etenduse peale, võin öelda seda, et operett "Nahkhiir"on niiöelda ühe-õhtu etendus, mis ununeb kohe järgmisel päeval. See oli viidud äärmusliku lihtsuseni, nii muusika osas, kui ka kujunduse poolest. Näitlejatest ei jäänud samuti erilist muljet- tundus, nagu mängiksid alles algajad, kes harjutavad tähtsaks etteasteks. Kui aus olla, siis ei oska ma ütelda, miks mul selline mulje jäi. Ma arvan, et see on põhjustatud halva kujunduse ja lavastaja liialt tänapäevase tööga
Mäeküla piimamees 19. sajandi Eestis olid inimesed vaesed ning elu oli raske, tehti mõisnike juures tööd ning oma maad tavainimestel ei olnud. Talutööd tegevad inimesed pidid mõisnikele makse maksma. Selle aja eestlastel ei olnud perekonnanimesid. Mina sain vaadatu põhjal aru, et nii Tõnul kui Jaanil ei olnud perekonnanime vaid neid kutsuti nende talu nime järgi Tõnu Prillupiks ja Jaan Kuruks. Mõisnike elu oli uhke ja külluslik, nad elasid suures majas ning nende heaks töötasid teenijad ja talunikud. Mõisnikud riietusid uhketesse rõivastesse ning nende söögilaual oli serviis ja hõbenõud. Toidulaud oli mõisnikel palju külluslikum ja suurem kui tavainimestel, kel oli toitu vaid jao pärast. Talunike eluhooned olid ehitatud
Glockler 1998), sünnipärased võimed, kasvamine külluses või vaesuses, õdede vendade olemasolu, vanemate inimeste ja eakaaslaste eeskuju, kultuurikeskkonna normid ja väärtused, kasvatussüsteem koolis, suhted koolikaaslastega, staatus kooliklassis, huvide ja harrastuste väljakujunemine, massimeedia mõjutused (Kidron 2001) (siinkohal on eriti oluline just see, et millist meediat tarbitakse ning mis kaasneb selle tarbimisele kas vanemad seletavad toimunut või interpreteerib laps ise vaadatu/kuulatu sisu (Goebrl & Glockler 1998)), kuulumine noorterühma, esimese armastuse kogemus ja palju muudki (Kidron 2001). Seega võib öelda, et üldiselt toimub iseloomu areng kokkupuutest teiste inimestega st teistega suhtlemist ja ühistegevust, inimese aktiivsust ja tegevust rühmas (Kera 1991). Samas aga on erinevate tegurite suhtetoime paljuski ettearvamatu, juhuslik. Üks ja sama keskkond võib kujundada erinevaid inimesi, mingi loomuomadus võib kujuneda mitme põhjuse risttoimes
annaabi.ee 
