Sienas jälle pidustused K. lahkumise pärast. Ehitud oli ka jälle vanker. K. vägi oli nüüd teele Rooma. XI Võti K. kirjutas läkituse, mis paavst Clemensi külmaks jättis ja ta peitis võtmekimbu selja taha. C. kuulutas välja ristisõja Lucera saratseenide mässu mahasurumiseks. Konradin on Grossetosse jõudnud. Paavst kartis, mis saab kui K. linna jõuab, kuid K. sõitis oma vägedega kindlusest nii mööda, et ei vaadanudki sinnapoole. XII Kroon K. tervitati Roomas. K. ja ta sõbrad pidasid Roomas nõu ja sõjaplaane. Sitsiilia suurnikud käisid Konradinile peale, et ta oma maaväe Roomas maha jätaks ja Pisa laevadega Sitsiiliasse sõidaks. Algul oli K. nõus, kuid teadmata põhjusel muutis meelt. Ühel päeval kohtas K. Rupert von Schwalbenlohi(kometimängija laadapäeval olnud etenduses). K. pärib mehelt, mida ta tundis, kui talle etenduses karjuti "Elagu keiser",
Rätt Sünnikoht: Harala Olemus: rutakas; arg, sest pigem väldib valusat tõde kui loeb, mis tegelikult kirjas on; Filosoofia: Kui ühe sarvega karja nõrgim lehm kogemata jõult ja jaksult üle käib, siis on ta uhke ja tähtsust täis. Lugu: Lehemees kirjutas temast loo. Kui ta külas käis, saadi hästi läbi: naine andis talle süüa ja mehed tõmbasid pärast laua taga suitsu. Leht ilmus ja naine teatas, et temast on lugu tehtud. Kohemaid haaras ta naiselt lehe ja ruttas WC sse. Ta ei vaadanudki, mis seal kirjas oli, vaid tembeldas selle kohe jamaks. Perekond: naine Surmapõhjus: loomulik surm 4.53. Einar Viirandi Sünnikoht: Harala Olemus: lõbujanuline; kiidukukk; Lugu: Einar tuli purjus peaga ühe tuttava naise sünnipäevalt ja sõitis vastu esimees Nõule, kes pidi öise Riia rongiga Tallinnast tulema. Ta kihutas, gaas põhjas ja täiest kõrist "Marinat" lauldes, järsakust alla, tegi mitu saltotki. Einari
pääseda. Kuid ta käed libastusid graniidil, jalad kobasid määrdinud seina, ilma et kuhugi kinni oleksid hakanud. Need, kes Jumalaema kiriku torni otsas on käinud, teavad, et otse balustraadi all on kivist rinnak. Just selle karniisi kaldserval rabeleski kõi- 487 gest väest vaene ülemdiakon. Tal oli tegemist längus, mitte püstloodis müüriga. Et teda kuristikust päästa, oleks piisanud käe süütamisest. Kuid kellalööja ei vaadanudki preestri poole. Ta silmitses GreveM platsi. Ta vaatles võllast. Ta vaatas mustlastüdruku poole. Kurt nõjatus balustraadil just samale kohale, kus äsja ülemdiakon oli olnud, ega lasknud oma pilku hetkekski ainsalt esemelt, mis talle sel silmapilgul maailmas veel kallis oli. Ta oli tumm ja liikumatu nagu välgust rabatud ja suur pisarate oja voolas vaikselt tal silmast, millest seni ainult üks pisar oli veerenud. ülemdiakon oli vahepeal hingeldama hakanud