Sciller, J. Baudelaire, M. Maeterlinck, M. Lemontov, A. Ahmatova jpt.). Underi loomingut on inspireerinud eesti kirjanduse parimaid tundjad üle maailma, tema looming on inspireerinud nii kunstnikke kui muusikuid. Luuletus Õhtud 3 Ju päike jätnud ammu linna halli, Sääl hämaruses tukuvad kõik majad Ning uulitsad on inimesed sajad Nüüd minetanud nagu lõppenud balli. Ja seda kõrget lahutuse-valli Nüüd kui ei olegi: kõik teed ja rajad Kui jookseks kokku sääl, kus kaovad aiad- Su kambris leian su, mu kauge kalli, Kui vaga munga leian istuvat Sind videviku violetis looris
Tollal oli ka vaidlus selle pärast, kas tänav on uulits või tänav. Osa tahtsid, et uulitsa asemel oleks tänav, sest uulits ei kõlba oma võõrkeelsuse tõttu. Samas Eesti Kirjanduse Selts, Aavik ja Veski kaitsesid uulitsa nimetust, kuna see on traditsiooniline. Sellist vahet, et uulits on maal ja tänav linnas, ei tehta mitte üheski riigis, ei peaks ka Eestis tegema. Tehti ettepanekuid nimetada uulits uul’iks, ent ei juurdunud. 1930ndatel nimetati kõik uulitsad tänavateks. Ühel hetkel tehti otsus, et jäeti liiginimed ära ja on lihtsalt omastavas käändes nimi. 17) 18) 1930ndate lõpus sai hoogu nimede eestistamine, mis kandus kohanimedesse. Tallinnas, Rakveres, Narvas ja Võrus muudeti võõrkeelsed nimed eestikeelseks. Nimede nõukogustamine toimus al 1940, nii et kõik rahvuslikud nimed muudeti venemeelseks, nt kaotati J. Poska, Karu, K. Pätsi nimelised tänavad. Saksa
ka kasvatatud. Indreku esimesele külaskäigule järgnesid varsti teised. Kuigi tal polnud põhjust selle tutvusega uhkustada, ometi oli tal hea meel, et oli väljaspool koolimaja ükski paik, kuhu võis mõnikord jalad sisse pista. Suuremal hulgal õpilastest polnud sedagi. Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad
annaabi.ee 
