Suitsule "Ruthi" käsikirja. Suits oli "Ruthist" huvitatud ja soovitas selle avaldada eesti keeles järgmises "NoorEesti" albumis. Sellega soostus autor ja kirjutas "Ruthi" eesti keelde ümber mitmete täiendustega. Autor ülistab olematud ideaalset naist, kes on väljapaistvate intelektuaalsete omadustega, haruldaste muusikaliste ja kirjanduslike huvidega ning peenendatud kunstimaistega ja kes imetlusega naudib prantsuse, soome ning uueaegset eesti ilukirjandust. Soome Kirjanduse Seltsi ülesandel jätkab Aavik soomeeesti sõnaraamatu koostamist. Võrreldes soome ja eesti keelt teineteisega, paistab talle silma "soome keele supeoriteet iluduse, suurtsugususe, pretsisiooni, paenduvuse ja rikkuse poolest. 1909. a. sügissemestril koostab Aavik oma kandidaadi väitekirja prantsuse keeles Paul Bourget loomingu üle. Enne ülikooli lõpetamist avaldas J. Aavik üles
Sel sajandil arenes välja kolmas näitekirjanduse põhizanr - draama, tõsise sisuga näidend. 19. sajandil tuli esile realistlik suund, mis valitseb tänapäevani. Realistid leidsid ainese kaasajast. Nad püüdsid inimeses ja ühiskonnas toimuvat uurida sügavuti. 20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus). Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga. Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vanemuise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse. Näidendeid hakati avastama Narva
Sel sajandil arenes välja kolmas näitekirjanduse põhizanr - draama, tõsise sisuga näidend. 19. sajandil tuli esile realistlik suund, mis valitseb tänapäevani. Realistid leidsid ainese kaasajast. Nad püüdsid inimeses ja ühiskonnas toimuvat uurida sügavuti. 20. sajand on toonud teatrisse uusi vorme ja väljendusvahendeid. Vastukaaluks realistlikule teatrile sündis tegelikkuse piire eirav absurditeater. Vana teatrit ja uueaegset mõtet ühendab performance (improvisatsiooniline etendus). Eesti rahvuslik teater sündis 1870. aastal, mil Tartu Vanemuise seltsis kanti ette Lydia Koidula näitemäng ,,Saaremaa onupoeg". Algul tegid teatrit asjaarmastajad, näidendid olid enamasti kerged, lõbusasisulised jandid ja paistsid silma õpetliku laadiga. Teatriimeks piisas eestlastele esialgu sellestki. Vanemuise äratav mõju ulatus peagi teistesse linnadesse ja seltsidesse