elanikkonnast. Esialgu oli pildistamine siiski kallis lõbu, mis taskukohane valitutele. Tihti on foto alumisel poolel kirjas fotograafi nimi. Kuulsaim 19. sajandi fotograaf Eestis Charles Borchardt Üks kuulsamaid 19. sajandi Eesti fotograafe oli Charles Borchardt, kes avas ateljee 1864. aastal. 1867. aastal sai ta ülevenemaalisel etnograafianäitusel suure hõbemedali kollektsiooni "Eesti tüübid" eest. Need fotod on muuseumis uudistamiseks olemas. Samuti on säilinud Balti raudtee presidendile Alexander Baron von der Pahlemile kuulunud album, kus on Charles Borchardti pildistatud fotod kõigist raudteejaamadest PaldiskiPeterburi vahel avatud raudteeliinil 1870. aastal. Teised fotograafid Kuulsaid fotograafe leidus tollal Eestis aga teisigi ning nende tööd on näitusel ka eksponeeritud. Bernhard Lais (avas ateljee 1881.aastal) on pildistanud Tallinna
mälestused, kuna need andsid justkui kinnitust, et Kersna tõesti on selline, milliseks ta ennast teoses peab ja neid jutte oli lõbus ja huvitav lugeda. Piltide, dokumentide ja artiklite rohkus tegi selle teose lihtsasti arusaadavaks ja pilkupüüdvaks. Ajaleheartiklid, koolitunnistused, joonistused ja kirjad andsid ka tolle aja hõngu ja see tekitas peas võrdlusmomendi praeguse ja tollase ajastu vahel. See on huvitab raamat ajaviiteks ja uudistamiseks, sest tõesti- on palju, mida lugeda ja veel rohkem, mida uudistada. MIDA KÜSISKIN VAHUR KERSNALT? Piinlikult isiklik küsimus, aga hakkas huvitama, et miks nõnda ideaalse ja lõputuna tunduv suhe Viljaga lõppes? Veel huvitab mind, missugused olid Kersna vanemad. Seal oli küll neist alguses veidi juttu, kuid just iseloomust, selle pärast, et vanematel on inimese kujunemises suur roll. Ja viimaseks seda, et mis seal „Jah!-shows“ täpsemalt toimus, kuna nagu teosest
Antiikaja viimased olümpiamängud peeti 393. a pKr. Kristlik keiser Theodosius I keelas aasta hiljem Zeusile pühendatud paganlike mängude korraldamise. Ta lasi Olümpia purustada ja seal leidunud hindamatud kultuurivarad minema vedada. Hävitustöö viisid lõpule järgmised keisrid ja tugevad maavärinad. Unustati koht, kus Olümpia oli kunagi asunud. Alles 19. saj lõpul avastasid arheoloogid muistse Olümpia asukoha ning alustasid väljakaevamisi. Nüüdseks on turistidele uudistamiseks päevavalgele toodud see vähene, mis kunagiste suurte mängude kohast on säilinud. Prantsuse pedagoog ja sporditegelane Pierre de Coubertin taastas olümpiamängude idee ja pani aluse Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele. 1896. aastast korraldatakse iga nelja aasta järel nüüdisaegseid, kogu maailma haaravaid olümpiamänge. 7 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Kuningas, T., Voolaid, K. Ateena 1896
annaabi.ee 
