Samal ajal töötas ta ka Hollandis raadiojaama ,,Vaba Euroopa" korrespondendina. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985) kui ka Kirjanike Liidu (1991) liige. Graafik ja portselanimaalija Indrek Hirv tuli otsustavalt visuaalse kunsti maailmast luulesse paarkümmend aastat tagasi, kui ta 1987. aastal avaldas debüütkogu UNERAEV. Sellest ajast on tema luulekogud ilmunud regulaarselt aasta- paarise intervalliga: kahte kümnendisse mahub 14 luuleraamatut- sealhulgas nii valik- kui uudiskogud ja midagi nende vahepealset. Lisaks leiab neist autori omaluule kõrval palju luuletõlkeid. Valikkogusid on uudiskogudega võrreldes järjest enam ilmunud, sageli esinevad vanad tekstid uutega kõrvuti. Ometi ei saa Indrek Hirve puhul rääkida kordustest iga kogu tuleb võtta tervikuna, iga kogu peegeldab autori hetkemaailma. Liikudes ajas on Hirv võtnud kaasa midagi eelnevast perioodist: paigutatuna uude konteksti on sel juba teine tähendus.
uued noored. Tekstid muutusid kas kujundirikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli vähem kui seni. "Ebaluuleline luule" tähendas seniste suurte taotluste asemel sihilikku väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul. Seisakuaja luule 70. aastateks oli kirjandusse tekkinud varasemast rohkem võimalusi. Jätkus veel sõja eelse põlvkonna tegevus, ilmusid Kersti Merilaasi ja Betti Alveri viimased uudiskogud. Arbujaliku stiilini jõudis oma hilises luules Debora Vaarandi. Luuleelu keskpunktid olid kassetiautorid Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ander Ehin, Aleksander Suuman. Kerkis esile uus seltskond noori, kelle loomingulaad ja kirjandusse tulemise viisid olid haralisemal kui eelmisel põlvkonnal. Eksperimentaalsuse mõju jätkus veelgi. 60. aastate lõpu suundumustest pidasid ajaproovile vastu need, mis olid alalhoidlikud ja kõrvale heideti need, mis tahtsid kõike senist lammutada
,,Näiteks alustab Üdi valikut ,,Närvitrükis" järgmine lühike tekst: ,,ma ei kirjuta vastikuid ridu / ma ei kirjuta nastikuid ridu / ma kirjutan rästikuid ridu / suuri rästikuid ridu." On põhjust küsida, kas Üdi ikka räägib neist rästikutest, kes roomavad metsa all, või pigem nendest, mis roomavad keeles ja kõlavad kokku ,,vastikute" ja ,,nastikutega". Võib arvata, et tõele lähemal on teine variant. Juhan Viiding avaldas pärast raamatut ,,Ma olin Jüri Üdi" veel uudiskogud ,,Elulootus" (1980) ning ,,Tänan ja palun" (1983). ,,Viidingu luules on teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, teenäitajaks eetiline ning alandlik toon. Varem kadus eetilisus iroonia sisse ära, ühtäkki aga tuli seda võtta päris tõsiselt." Alates 1980. aastast kirjutas Viiding lühemat ja vabama vormiga luulet lisaks veel igavikulisi tundeid väljendavaid mõtteteri ja välkpildistus. ,, Seal võib olla irooniat, aga see
annaabi.ee 
