piiramises ja poliitiliste ja majanduslike suhete reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi. Jumalateenimine ning usk kuulusid kiriku pädevusse. See ei tähendanud siiski linnade ükskõiksust usu suhtes, linnad olid täis nii kirikuid kui kabeleid. Õigusnormid, mis linna territooriumil reguleerisid usunormide ja doktriini järgimist olid osa kanoonilisest õigusest, mille eest hoolitses kirik. Linnaõiguse ilmalikkus peegeldus ka nende mitmekesisuses. Me võime rääkida mitmest linnaõiguse perekonnast (näit. Frankfurti, Lübecki, Magdeburgi õigusperekond), mille raames eksisteerisid veel allperekonnad. Igal linnal oli mingi oma variant linnaõigusest (vt. näit. Haapsalu linnaõigus). Ühtaegu oli linnaõigus osa ilmalike õigussüsteemide paljususest, kusjuures
reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi. Jumalateenimine ning usk kuulusid kiriku pädevusse. See ei tähendanud siiski linnade ükskõiksust usu suhtes, linnad olid täis nii kirikuid kui kabeleid. Õigusnormid, mis linna territooriumil reguleerisid usunormide ja doktriini järgimist olid osa kanoonilisest õigusest, mille eest hoolitses kirik. Linnaõiguse ilmalikkus peegeldus ka nende mitmekesisuses. Me võime rääkida mitmest linnaõiguse perekonnast (näit. Frankfurti, Lübecki, Magdeburgi õigusperekond), mille raames eksisteerisid veel allperekonnad. Igal linnal oli mingi oma variant linnaõigusest (vt. näit. Haapsalu linnaõigus). Ühtaegu oli linnaõigus osa ilmalike õigussüsteemide paljususest,
Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted (nt kristluses: kümme käsku), milledele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks. Tuleb märkida, et puhtalt teokraatlikud õpetused käsitavad keskajast alates võimu ja õiguse jagamatu allikana üksnes jumalikku, kusjuures riigis kehtivad seadused ei saavat olla muud kui tegelike usunormide (kõrgema moraali normide) saamatud tõlgendused. Sestap olekski mõistlikum rakendada otse vaid pühakirja norme. Teiselt poolt alates keskajast hakatakse skolastikute poolt tuginema oma teoloogilistes teooriates teatud määral antiikse loomuõiguse alustele, mis samas kohandatakse teoloogiliste käsituste tõestamiseks. Selle näiteks on Aquino Thomas'e õpetus, mis ühelt poolt jääb teoloogiliste käsituste raamesse, kuid teiselt poolt arvatakse ta levinud seisukoha
annaabi.ee 
