võib sealt vabatahtlikult lahkuda. Kõlab hästi ega kohusta paljuks. Kui nüüd veel mõelda, et Jeesus palus ristil surres, et jumal inimestele andeks annaks, sest nad ei teadvat, mida teevad, siis tekitab see usk tõepoolest sooja ja südamliku suhtumise. Miks siiski ei usu kõik inimesed kristlust ja selle pühakirja piiblit, kui see nii väärtuslik ja vajalik tundub? Tõenäoliselt seepärast, et mis tundub ühele õige, ei ole seda teps mitte teise jaoks. Kes tahavad, need uskugu. Kõrgem vaimsus on väärt lugupidamist ja austust. Nõrgemad vajavadki juhti ning kristlus oma kallutavate põhimõtetega sobib selleks suurepäraselt. Ususekti astudes ületatakse piir, kust alates elu muutub mänguks, milles tuleb osaleda ettekirjutustest lähtudes. Lihtsamad käitumisnormid ja viisakus on aga kõigi sotsiaalsete inimolendite jaoks tähtsad ja olulised. Need pealtnäha väikesed pisiasjad on vankumatult need elureeglid, millest tuleb igati kinni pidada
Raske on määratleda kumb on olemas, enne, reaalsem või tähtsam. Viimase aastatuhande algusest on Euroopa kultuuriruumis domineerinud kristlik mõttelaad, mida tänaseni järgivad ja võtavad aluseks ka need, kes Kirikust kaugenenud. Kuid järjest olulisemaks ja populaarsemaks on muutumas rahvaste algupärased kultuurid. Tänu kirjandusele ja kunstile on ka haldjad kollektiivses mälus kaasaega kandunud. Nagu kirjutas üks küsitletu:”Parem uskugu haldjaid, kui pokemone ja digimone.” 10 “The simple woman assented,and fetched the robes and presented them to the Peri. She put them on, and then, like a bird escaped from the cage, spread her wings, and, crying Farewell, soared to the sky and was seen no more.” (Keightley 1850:18) 34 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud LÕPPSÕNA
saavad inimese numinoossed kogemused, ideed, müüdid, unenäod ning praktikad. Kõik need allikad pole teoloogiale tundmatud ka varem, kuid Jung asetab vähem tähelepanu ilmutusele, selle ajaloolistele tõlgendamistraditsioonidele, arheoloogiale kui võrdlusmaterjali allikale ning ajaloole tervikuna, kuivõrd kõik mainitud asjad on ,,vahetu psüühika välised". Siiski ei saa Jungi mingil juhul süüdistada selles, et ta loob subjektiivse religiooni - igaüks uskugu lihtsalt oma kogemustele ja vaadetele vastavalt. Pigem usub ta ,,kollektiivse psüühika" religioonisse - igaühe usulised kogemused on olulised, kuid neid tuleks võrrelda kõigil ajastutel ja kaasajal üldlevinud ning dokumenteeritud usulise kogemusega. Kokkuvõttena on Jungi jaoks psüühika primaarne teoloogia allikas (seetõttu võibki tema teoloogiat nimetada antropoloogial põhinevaks). Klassikalise teoloogia jaoks on esmane aga
Jumala eest sigadus, ütlen ma teile sõbramehe poolest. Olgu kuis on, aga ikkagi on sigadus!" ,,Mis nimelt, kallis Ivan Vassiljevits?" küsis Slopasev. ,,Aga ikka selle Goethe ja Schilleriga," vastas Voitinski krägisedes. ,,Igavene inimene ja siis äkki need sakslased, Gogol ja Puskin ning tõsine vene hing. On ju sigadus, mis? Teie kui aus inimene saate sellest isegi aru." ,,Saan aru, kallis sõber," oli Slopasev nõus, ,,purjus peagagi saan aru. Aga inimene on siga, igavene inimene. Uskugu ta jumalat või ärgu uskugu, ikkagi on siga. Igavene siga." ,,Jumala eest, igavene siga," piiksus Voitinski ja hakkas naerdes läkastama. ,,Inimene on ikka siga, kui ta läheb iseennast ja teisi hädas aitama," filosofeeris Slopasev. ,,Kui ma poleks tahtnud kedagi aidata, kas ma siis oleksin olnud siga? Ei oleks ju! Sest milleks seaks saada, kui sa kedagi ei taha aidata. Aga teate, kallis sõber, ma teen uue sigaduse, sigaduse
annaabi.ee 
