Jala ristlõige ümar või nelinurkne, klassisistlikult sirged, tagajalad mõnikord kaardu. Kujundas ka sohvasid, mille seljatugi meenutas mitut kokkupandud tooli. Hepplewhite'i gondoltooli kombel sujuvalt üleminevate käe-ja seljatugedega diivanid. Jalad meenutavad sageli kimppiilareid (gootika). Populaarsed olid ka seljatoeta, luigekaelana kaarduvate otstega nn väiksed sohvad. Hepplewhite'i serveerimislauad, mis erinevalt Adami omadest, olid ühes tõkis, kuid samuti urnidega. Hepplewhite´i omapärane sekretärkapp, mille aluosa nägi välja nagu kummut, mille ülemist sahtlit sai väljatõmmatuna kasutada kirjutuslauana. Ülemine osa gootimotiividega klaaskapp. · Thomas Sheraton · "The Cabinet-Maker and Upholsterer's Drawing Book" · Neoklassisismi viimane järk · Sihtgrupiks kodanlus · Vaoshoitud dekoor · Nikerdusi ei kasutanud · Intarsia · Geomeetriline, arabeskne ornament · Antiiksed urnid, vaasid,
kreeklasi. Kõne all olevad kunstiteosed olid sageli rohmakalt joonistatud ja seejärel väga kirevalt üle maalitud. Aegajal võis esineda isegi liiga vaba teostust, mille põhjusena võib välja tuua õige mõõdutunde puudumise. (Alpatov 1973: 165) Siinkohal on oluline välja tuua Kangilaski ja Alpatovi versiooni olulisemad erinevused. Nimelt väidab Kangilaski, et sarkofaage said endale lubada vaid tähtsamad etruskid, lihtinimesed pidid leppima vaid urnidega. Samuti ei too ta välja mida erilist seoses abielupaaride sarkofaagidega. Seevastu Alpatovi käsitlusest jääb mulje, et piltidega sarkofaagid olidki mõeldud vaid abielupaaridele. Sellest aga tunduvalt olulisem on tõik, et Kangilaski väidab kindlalt, et etruskid tuhastasid oma surnuid, samas kui Alpatovi nägemuse järgi olid sarkofaagid neile haudadeks. 5. ETRUSKI MAALIKUNST Etruski maalikunstist saame me aimu vaid hauakambrite seinu katvate maalingute järgi.
Keeglimuru suunas pilgu salaaiale (giardino segreto), et tekitada suuruse illusiooni. Seinad kui raam. Paaris-võlvkäik pikendab hoone fassaadijoont ja raamib vaateid selle teisel pool. Sein, mis sulgeb allee, on tugiseinaks põhjaosas, toetades maapinda, millel kasvab oranzerii (pr. orangerie). Siin lõunakülje lõpus on sein vabalt seisev, selle sees on väike ava ja vihje selle sees olnud rustikaalsele maastikule. Krohvitud seinal, mis kaetud skulpturaalsete urnidega, olid luitunud tõendid pilastrite ja nisside maalitud kujunditest, mis tõi silme ette visuaalse reljeefi sellise hirmuäratava struktuuri massist ja kaalust. Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 55 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a Giardino segreto
annaabi.ee 
