L. Jürgens, J. W. Weski j. t.). Uue proosavaimu omandamiseks oli Treffneri eragümnaasiumi õppiv noorus üldse vastuvõtlikum kui kroonugümnaasiumis teisel pool jõge, vanade keelte ja klassikute kultuse õhkkonnas Koolilõpetamises hiljaksjäänud treffneristi A. Hanseni kaastöö ,,Rahva Lõbulehes" piirdus küll H. Sudermanni tõlkimisega. Aga tema kooliealise sugupõlve ,,Kiirtes" avaldatud ,,Kaks paari ja üksainus" pimedast mõisakantnikkude urkast - see võistles juba meie külanaturalismi ehtsamate saavutustega. ,,Kahes paaris ja ühesainsas" on selle omatee otsija aje nii siis pöördunud meil alles uudsesse naturalismi. See ilmub teose pisiasjus ja tervikulises kokkupanekus. Armetu tõsielu paljastamistahe ei jaga siin kaasaegse E. Petersoniga mitte ainult satikamotiivide moodsust. Motiivide ja sõnaleidude aksessuaarid viitavad üheskoos naturalistlikule põhivaatele. ,,Kahe
Suletu hakkas kogu kehast värisema, ajas enese jalgadele ja hüppas aknaava poole. Ta silmad põlesid niisuguse leegiga, et kõik, Mahiette kui Oudarde, kolmas naine ja laps ära kohkusid ning jõekaldani taandusid. Samal ajal surus suletu oma võika näo vastu müüri-augu võret. «Ah,» karjus ta õudselt naerdes, «mustlasnaine kutsub mind!» ühtlasi paelus Gudule'i metsikut pilku see, mis ta nägi häbiposti juures. Ta nägu virildus õudusest, ta sirutas 216 oma urkast kaks kondist kätt välja ja karjus korisedes: «Jälle sina, Egiptuse tütar! Sina hüüad mind, lasteva-ras! Ole sa neetud maa põhja, ole sa neetud, neetud, igavesti neetud!» IV. PISAR TILGA VEE EEST Need sõnad olid nii-öelda sidelüliks kahe paralleelse ja samaaegse stseeni vahel, mis toimusid eri kohtades: üks, mida kirjeldasime Rotiaugus, teine, mida hakkame kirjeldama häbiposti trepil. Esimese tunnistajateks olid kolm naist, kellega lugeja praegu tutvust tegi,
» 222 Ta tõstis kohe peekri huulte külge Ja jõi ta vahet pidamata tühjaks. «Imeline viin!» ütles ta keelt laksutades. «Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinn kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge tunnistajateks, et ma sepast ihnsam ei ole. Lähme kohe!» Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad läksid pikast trepist alla ja käisid mitmest võlvialusest ja urkast läbi. Komtuur keeras viimaks ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket, hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti tagumise seina peale vaadata. Sepp täitis vastu tahtmist käsku. Ta süda oli arusaamatul põhjusel valutama hakanud. Tähendatud köhal ei näinud ta muud kui üht rauast tehtud imelikku
Siis ütles Joe: «Mis võib veel ohtlikumat olla kui oli see töö seal ülal . . . ja pealegi ilmaaegu!» «See oli teine asi. Eemal jõe ääres, ja mitte ühtegi maja ligidal. Seda ei saada igatahes kunagi teada, et me mitu korda katset oleme teinud, enne kui see meil õnnestub.» «Ja mis on veel ohtlikumat kui päeva-ajal siia tulla? Igaüks kahtlustaks meid, kes meid näeks.» «Tean seda. Kuid pärast seda lolli tegu polnud ju ühtegi teist kohta käepärast. Tahan siit urkast ära minna. Tahtsin juba eile, aga polnud mõtet katsudagi siit välja pääseda, niikaua kui need neetud poisijõmpsikad seal ülal künkal, kust kõik näha oli, mängisid.» «Need neetud poisijõmpsikad» võpatasid jälle selle märkuse mõjul ja mõtlesid, milline õnn see oli, et neile oli reedene päev meelde tulnud ja et nad olid otsustanud ühe päeva oodata. Nad soovisid südames, et nad oleksid oodanud terve aasta. Mehed kraamisid nüüd veidi toidupoolist välja ja einetasid
annaabi.ee 
