Uriinist uuritakse tavaliselt baktereid, valke ja verd. Bakteruuringute jaoks võetakse uriiniproov teatud viisil, et kusiti suudmelt (kus kõigil pesitseb palju baktereid) ei tuleks kaasa liiga palju baktereid tulemust segama. Seda nimetatakse keskjoa uriinist, mille lühend on KJU. Enne proovi võtmist pestakse alakeha ilma seebita ja kuivatatakse paberrätikuga. Seejärel urineeritakse väike kogus WC-potti, et algselt kaasa tulnud kusitisuudme bakterid ei satuks uuritavasse materjali. Uriinijuga katkestamata viiakse seejärel proovianum joa sisse, võetakse proov ja ülejäänu urineeritakse WC-potti. Uriiniproovi peab uurima tunni jooksul pärast proovi andmist, et bakterid ei jõuaks seal kasvada. Kui see pole võimalik, pannakse proov külmkappi ja uuritakse hiljemalt nelja tunni jooksul. Mõnikord on uuringuks vaja kohu ööpäevas erituvat uriini. Uriini sõeluuring Teostatakse lihtsa ribatestina
ühekordsesse plastmassist proovinõusse. Uriin koguda otse proovinõusse (ümber valamine ühest anumast teise ei ole lubatud), enne urineermist peab pt. pesmea oma välised suguelundid sooja voolava veega. Kui naistel esineb tupevoolust või menstruaalverd, tuleb kasutada tampooni. Urineerimisel jälgida, et ureetra välissuue oleks paljastatud (naistel häbememokad sõrmedega laiali, meestel eesnäahk tagasi). Uriini kogumiseks urineerida mõni milliliiter uriini WC potti, seejärel uriinijuga katkestamata koguda uriin (u 50ml) proovinõusse ja lõpetada urineermine taas WC potti. Proov tuua laborisse huljemalt ühe tunni jooksul. Kui see pole võimalik, võib proovi säilitada külmikus 2-8°C maksimaalselt 2 tundi
urineerimiskeskuses. Suurajus asuv kõrgeim urineerimiskeskus registreerib urineerimisvajaduse ja reguleerib selle tahtlikku toimumist. Kogumise ja tühjenemise häiretest juhtub uriinipidamatus. Uriinipidamatusega haige Anamnees on kogu uurinu nurgakivi. Anamneesis tuleb välja selgitada need momendid, millal toimub tahtmatu urineerimine. Kas see on selgesti tingitud pingutusest, kas patsient tunneb, urineerimistungi, milline on uriinijuga. Vaja on välja selgitada ka varasem uroloogiline anamnees. Oluline on teada patsiendi teisi haigusi ja eriti nende puhul tarvitatud ravimeid, mis võivad olla uriinipidamatuse põhjustajaiks. Inkontinentsust tekitavad näiteks mõned kiiresti toimivad diureetikumid ja mõnikord kõrgvererõhu ravimiseks kasutatavad ganglionblokaatorid. Kliinilistel uuringutel tuleb erilist tähelepanu pöörata patsiendi ülekaalulisusele kui ühele inkontinentsust soodustavale tegurile
annaabi.ee 
