Ei olnud ühelgi suguharu liikmel jõudu ega tahtmist teda omale kasvatada jätta. Inimkaubandusega tegelevad isikud ostsid tüdruku paari riidehilbu ja kobara banaanide eest ning müüsid ta edasi teise suguharu pealikule orjaks. Maratriinu asus elama pealiku hütti koos tema tütardega kellest said talle kasuõed. Juba mõne aja jooksul hakkasid ülbed ja uhked kasuõed Maratriinut igatmoodi ära kasutama ja alandama. Küll sundisid nad Maratriinut oma kõrvadest kõrbeliiva urgitsema, mille tegevusega ei olnud nad ise sugugi rahul. Veel sundisid kasuõed teda lõvipabulaid sööma, alati nende järelt koristama ja hirmsatele krokodillidele süüa andma. Maratriinu tundis end vahel kõigi poolt hüljatuna ega mõistnud miks kasuõed tema vastu nii ebaõiglased on. Sellele vaatamata oli ka tema päevades rõõmsamaid hetki, mil ta kuulis ritsikate siristamist, lõvide möirgamist ja trummide põrinat. Talle meeldis ka veeta aega koos oma lemmikelevandi Tireesuga
Lugu: Mees jättis ta üksinda kolme lapsega metsatallu maha. Viha kasvas nii suureks, et lõpuks oleks ta tahtnud tema otsas trampida. Perekond: mees, kes ta maha jättis; kolm last; Surmapõhjus: loomulik surm 4.147. Gunnar Jalamets Sünnikoht: Harala Amet: korvipunuja Olemus: uudishimulik; eelarvamuste vastane; Lugu: Sõjast oli järele jäänud palju miine. Koolipoisina läks Gunnar metsa ja võttis mõned koju kaasa. Ta hakkas neid urgitsema. Järgnes kärgatus ning ta kaotas igaveseks nägemise. Ta õpetati lugema pimedate kirja, tegema käsikaudu tööd. Tema korvid olid edukad. Ta võttis naise, nägemata tema nägu. Hääle härgi võis ta aimata, et naine on see õige. Naine kinkis talle oma südame. Temasse suhtuti eelarvamusega ja see muutis elu raskeks. Lõpuks elasid nad lausa kerjuskehvalt, kuid nad ei tülitsenud. Kuu aega enne surma küsis maakonnalehe ajakirjanik, millise kokkuvõtte teeks ta oma elust
Ahv urgitseb puurist välja ennast. Kuna tema on ettevõtlikum, liikuvam ja uudishimulikum, hakkab justkui uueks isandaks, sest koeras on hästi sügav orjalikkus. Ahv on ka suur jäljendaja. Kannab tema riideid, suitsetab tema sigareid, joob tema viina. Saab alkohoolik, on väga õel koera vastu ja kiusab teda sadistlikult, koer ei põgene, sest on orjalikult ustav. Peremeest pole enam, nüüd uus peremees. Ahv toob talle isegi väljast liha. Lõpuks sai see, et ahv hakkab urgitsema ühe kasti kallal ja laseb selle maja õhku. Sümbolid: see hea isand, kes enam tagasi ei tule, on Nietzsche, usk, millest inimesed on ilma jäänud. Ei koer ega ahv pole positiivsed, sest orjameelsus pole kedagi ülendanud. Temast pole ettevõtlikust, tema vajab, et keegi oleks tema isand. Aga inimene peab olema vaba inimene vabal maal. Ahvis pole loovust ega mõistmist, on lihtsalt lõhkuja. Maja õhku laskmine, kui inimesed niiviisi jätkavad, lasevad maailma lihtsalt õhku
annaabi.ee 
