Manet oli hästi haritud, kuid akadeemilistes seltskondades ei saanud eriti hakkama. Samuti suhtus ta eitavalt akadeemilisse kunstiharidusse. Maneti onu julgustas noort kunstnikku ja viis teda tihti Louvre äärde joonistama. 1850.a. asus Manet õppima kunstistuudiosse. Teda inspireerisid Velazquez ja Goya. Moneti arvatespidi kunst vaatama rohkem tulevikku, mitte põhinema mineviku mõjutustel. Manet alustas oma karjääri teosega ,,Absindijooja", mis kujutas reaalset Pariisi urgast ja selle elanikke. Maneti maalid on veidi lohakad, kuid ometi hinnati neid kõrgemate kunstihuviliste seas. 1863.a. valmis Monetil maal ,,Eine roheluses", mis kujutabalasti neiut kahe riides mehega. See maal ei toonud mitte kuulsust, vaid sai terava kriitika osaliseks. Kunstikriitikute arvates ei olnud maal professionaalne teos, vaid vulgaarne.Kriitikud väitsid, et Manet ei oskagi maalida. Ka järgmine maal tekitas kriitikutes palju nurinat. Manet ise skandaali ei soovinud, kuid tema
kättesaadavaks ning püstitati tuhandeid, sageli suurejoonelisi eraklaid, mis haarasid enestesse kuni 45% meestest, olles väga võimsateks vaimukeskusteks. Kolmeteistkümnendal sajandil viis Iraani vallutamine mongolite poolt Buddha usu keskuste rajamiseni sealmail pool sajandit enne, kui valitsejad Il-khanidid said muhameedlasteks 1295. aastal. Pärast teist usule virgumist levitasid mongolid Buddhismi ka teistele rändrahvastele, nagu burjaatidele ja kalmõkkidele. Urgast sai lamaismi suur keskus. Viimane Hutuktu suri 1924. aastal ja tema talitluse võttis üle Mongoolia Rahvavabariik. Kolmsada aastat mongolite pühendumist Buddha Õpetusele on olnud kantud kirglikust andumisest, määralise ühiskondliku kurnatuse hinnaga, nagu rööbitisel puhul Koreas 14. sajandil, on mõistetavalt pööranud nad praeguseks teisele teele. Buddhistlik ümberkujunemise võime paneb hämmastama ajaloolasi, kes on uurinud tohutu
Vanapagana veski Vanapagan juhtunud korra Võnnu kihelkonda Ahja jõe äärde. Jõe kõrged kaldad meeldinud talle väga. Vanapagan otsustanud sinna elama jääda. Aga peavari puudub. Ei muud kui ehitama. Jõe ääres metsa küll kasvamas, metsast saab parajaid palke, aga Vanapagan ei taha maa pääle hakata ehitama; inimesed näeksid ta maja, tuleksid tihti tülitama. Vanapagan kavatseb jõe kaldasse ehitada. Hakkab kohe kaevama. Kaevab kaldast väikest urgast tehes enesele maa all edasi minnes hulga tubasid, ühe kaunima kui teise. Väljakaevatud mulla viskab kaugele kallastele. Kalda serval tubades võib vagusalt puhata; ei tule tülitama pajuvasikas ega Kaval-Ants. Uus kodu meeldib Vanapaganale nii, et selle Taevakojaks ristib. Taevakojas saadab Vanapagan aega päevade kaupa mööda. Leiva saamisega oli Vanapagan Taevakojas ometi natukene kimbus. Küll annab jõe kaldale tehtud põld vilja, kuid vilja ei saa kusagil jahvatada
paar kingsepaselli, nende nõuandel muretses tarvilikud tööriistad ja naha ning pani töökoja käima. Kingsepaameti õppis ettevõtja Luts oma sellidelt selgeks. Töökoja tegevusel polnud aga väljaäärses majakeses küllalt soodsat pinda, sestap ei jäänud muud üle kui siirduda Palamuse alevikku üürikorterisse, nn ,,hallimajja". Sellessamas sünges urkataolises majalogudikus algavad ka Oskar Lutsu varasemad lapsepõlvemälestused. ,,Praegugi veel tahaksin näha seda urgast, kus seekord käperdasid mu väikesed käed," sõnab nukrutsevalt kirjanik. ,,Ent seda pole enam . . .". Urka asemel on nägus postkontori hoone. Uues asukohas laienes märgatavalt töökoja tegevuspiirkond. Tellimusi saabus ümbruskonna talurahvalt, Palamuse ametimeestelt ja koguni mõisnikelt. Tulusid lisanes niivõrd, et Hindrik Luts võis endale ehitada veskijärve äärde ruumika maja. Oskar Lutsu ei huvitanud kingsepaamet. Varases lapsepõlves on ta ometi saapakontsi nahatükkidest
Manet oli hästi haritud, kuid akadeemilistes seltskondades ei saanud eriti hakkama. Samuti suhtus ta eitavalt akadeemilisse kunstiharidusse. Maneti onu julgustas noort kunstnikku ja viis teda tihti Louvre äärde joonistama. 1850.a. asus Manet õppima kunstistuudiosse. Teda inspireerisid Velazquez ja Goya. Moneti arvates pidi kunst vaatama rohkem tulevikku, mitte põhinema mineviku mõjutustel. Manet alustas oma karjääri teosega ,,Absindijooja", mis kujutas reaalset Pariisi urgast ja selle elanikke. Maneti maalid on veidi lohakad, kuid ometi hinnati neid kõrgemate kunstihuviliste seas. 1863.a. valmis Monetil maal ,,Eine roheluses", mis kujutabalasti neiut kahe riides mehega. See maal ei toonud mitte kuulsust, vaid sai terava kriitika osaliseks. Kunstikriitikute arvates ei olnud maal professionaalne teos, vaid vulgaarne. Kriitikud väitsid, et Manet ei oskagi maalida. Ka järgmine maal tekitas kriitikutes palju nurinat. Manet ise skandaali ei soovinud,
annaabi.ee 
