sikhismi- kõrval. Hinduismi peetakse ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja religioosseid käsitlusi. "Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Hinduismi juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Ajalugu koosneb kolmest faasist: Varajane faas (Veedade usund), Teine faas (Brahmanism) ja Kolmas faas (Hinduism). Hinduismi tähtsad osad on ka püha tekstid. Need koosnevad Veedadest, Upanisadidest, Brahma raamatutest ja Smritidest. Hinduismi voolud on järgmised: Visnuism, Sivaism ja Saktism. Hindu ei kuulu ühtegi kogudusse, oma jumalaid austatakse kõige sagedamini kodus, sinna on püstitatud altar. Regulaarseid jumalateenistusi ei ole. Templeid on Indias väga palju.
See, milleni tuleb jõuda on nirvaana. Mõistmise alla kuulub õige arusaam ümbritsevast, õige püüdlus (millegi suunas liikumine), oluline ka õige kõne, sobiv eneseväljendamine, õige tegu ja õige eluviis. Lõpuks ka keskendumine, mis viitab meditatsioonile. Eesti k pigem kasutatakse mõistet mõtlus (õige keskendumine). Siia lisandub ka karma kontseptsioon. Budistlik ja hinduistlik karma on sarnased. Hinduismi absoluut on ühene tõde, Buddha maailmapilt oli upanisadidest erinev tema meelest kõik on illusioon ja pidevas muutumises, ainus mis on püsiv ongi muutumine. Ta eitas jumala (absoluudi) olemasolu ja ka hinge olemasolu. Tema õpetuse kohaselt on inimene kogemuslik fenomen. Inimese eksistents on näiline see tekib meie tajude ajel. Nirvaana on kõigi kannatuste lakkamine, kõik peaksid selle poole püüdlema. See on nagu küünla kustumine, kui selle taht otsa saab. Selleks ongi karma, mis sunnib meid kogu aeg ümber sündima.
Alusepanijaks Sören Kierkegaard (1813-1855), Arthur Schopenhauer (1788-1860), Friedrich Nietzsche (1844-1900). Peavad mõistuse ja mõtlemisvõime tunnetusvõimalusi piiratuks, tegelikkus kaootiline mitte mõistuspärane. Irratsionalistlikud õpetused tekivad murranguaegadel. Pole süsteem, vaid killud, mõju ei tohi alahinnata. ARTHUR SCHOPENHAUER (1788-1860) "Maailm kui tahe ja kujutlus" (1819, 1844) - peateos. Schopenhauer saab inspiatsiooni Platonist, Kantist ja India Upanisadidest". Seaduspärased kujutlused määravad ära välise maailma. Maailma sisemine olemus avaneb üksnes subjekti enesekogemuses. Me kogeme oma ihu kui objekti (kujutlus) ja kui tahet. Kehalised väljendused on tahteaktid. Tahe on mõistuseta ja pime tung, tunnetamatu. Tahe objektiveerub ideedes, mis on eeskujuks üksikutele asjadele. Üksnes geenius on võimeline alluma ideedele ja looma neist teose. Eetika. Eristab empiirilist ja intelligiibset (mõistusega tunnetatav) iseloomu.
annaabi.ee 
