’’Surm ja Elu’’ loob esmapilgul ängistava ja rõhuva meeleolu, sest nii nagu Klimpt on kujutanud – elu ei pööra tähelepanu surma eksistentsile – tuletab sellesse maali süvenemine meile siiski meelde surma lähedust ja sellest möödapääsmatust. Surma tunnistamine pole halb ega viga, see on oluline, et mõista elu väärtust ja selle kvaliteeti. Minu arvates on Gustav Klimpti üks eesmärk olnud vaatajad hetkeks sellest unistavast ja eemalolevast seisundist ülesse äratada, see hetk, mida me niivõrd iseenesestmõistetavalt võtame ja igapäevaselt tarbime, on tegelikkuses vaid hetkeline ja sõrmenipsuga võrreldav mööduv nähtus. Elu on hetkeline, meie eksistents siinses maailmas on ühekordne, seda tuleks hinnata, seda tuleks nautida. Lisaks meenus mulle seda maali analüüsides Shakespeare’i Hamlet, kes esitas küsimuse: ’’Olla või mitte olla?’’. Tegemist ei ole
Kas need kastid on raha täis? Võib, ma selle muinasjutu printsess. (Paus, vaikus.) vaatan? (Läheb ja vaatab.) Kas Roland nägi Algus oli raske. Neiu ei rääkinud suurt seda? Kas ta uuris lähemalt? On need midagi. Ainult kuulas Osvaldi jutte neiu ilust ehtsad? See on tema ala. ja imelisusest. Neiu säravatest juustest, tema OSVALD (ohkab): Ehtsad. kaunist kaelast, metsarohelistest silmadest, LAURA: Ja sa ütled, et siin on kolm tema unistavast kõnnakust, hajameelsetest miljardit. huultest ja tarkadest kätest. Neiu kuulas ega OSVALD: Ka Rolandi jagu on veel seal. teadnud, et kuskil istuvad suitsupilvedes LAURA: Siis me peame hakkama kohe raha koos kuulsamad arhitektid, et täpsustada lugema. Hea oleks Roland hommikul ära viimaseid viimistlusi valmiva maja juures, saata. mille oli tellinud keegi Osvald ja lubanud OSVALD: Ta lähebki hommikul.
õnn ja unustada vana. (Paus.) Ja siis ütles mees nimega Osvald Laurale: "Räägin sulle ühe muinasjutu ja sellest hetkest kui sa mind katkestad, saab sinust selle muinasjutu printsess. (Paus, vaikus.) Algus oli raske. Neiu ei rääkinud suurt midagi. Ainult kuulas Osvaldi jutte neiu ilust ja imelisusest. Neiu säravatest juustest, tema kaunist kaelast, metsarohelistest silmadest, tema 28 29 unistavast kõnnakust, hajameelsetest huultest ja tarkadest kätest. Neiu kuulas ega teadnud, et kuskil istuvad suitsupilvedes koos kuulsamad arhitektid, et leppida kokku viimastes viimistlustes valmiva maja juures, mille oli tellinud keegi Osvald ja lubanud sinna elama vii jumalanna enda. Peagi sõitis Laura oma uude koju. See ei olnud maja, see ei olnud loss. See oli kuningriik katuse all, täis koskesid ja akvaariume, roosipõõsastega muruväljakuid, mis haljendasid ka
annaabi.ee 
