Grandier`vaenlased end kohutada. Teda piinati pikalt ning talle öeldi ära isegi pisikesest armust surnukskägistamise näol, enne kui ta tuleriidale saadeti. Siis aga võtsid sündmused isevärki pöörde. Vandenõu oli korda läinud ja nunnadel polnud enam mingit põhjust kurjast vaimust vaevatuid teeselda. Ent sümptomid läksid aina hullemaks. Üks nunn kukkus Jumalat teotades ja krampide käes vääneldes maha, kergitas üles undruku ja alussärgi ning näitas ilma vähimagi häbita oma suguosi ning kriiskas roppusi. Tema liigutused muutusid nii siivituks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: ,,Tule juba, niku mind!" (Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti. Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende
Nad ei kandnud sõrmuseid ega kuldriste, aga võis kergesti näha, et see ei tule nende vaesusest, vaid lihtsalt trahvi kartusest. Nende kaaslane kandis peaaegu samu riideid mis nemad, kuid ta olekus ja käitumises oli midagi, mis tas 'askis tunda provintsinotari naist. Juba sellest, kui kõrgel ta vööd kandis, võis näha, et ta enam ammu Pariisis polnud käinud. Lisatagu siia veel juurde kroogitud krae, 'intsõlmed kingadel ja see, et undruku triibud ristipidi ' Sina palveta (lad. k.). 3 Louis Suur (käändes) (lad. k.). Vastav võidukaar asub Saint-Denis' tänaval. ora kõlab peaaegu nagu Trou aux rats -- rotiauk. 197 jooksid, mitte ülevalt alla, ja veel tuhat muud eksimust hea maitse vastu. Kahel esimesel oli maalt tulnuile Pariisi näitavate pariislannade kõnnak. Provintsinaisel oli käe kõrval tüse poiss, kes omakorda tüsedat kakku käes hoidis. Me peame kahjuks lisama, et
hulk valgemaks läinud, kui ta oli sel silmapilgul, kus ta nii hoolega kuulas sõbra Metslangi rasket hingamist. Tähendab, tema pidi vahepeal tingimata väikese uinaku tegema. Tal tuli äkki meelde selle naerukihin, kes tal praegu kurgu all, ümmarikud pehmed põlved kõvasti vastu tema reisi. Ta ajas silmad päris lahti ja katsus vaadelda, aga pilk püüdis ainult peene piha ja ümmarikud puusad. Jalgu ei olnud näha, need kadusid kõverassetõmbunult undruku alla. Pea ei paistnud sugugi silma, sest Indreku oma lõug varjas selle. Aga nagu oleks see teine aimanud, et Indrekul silmad lahti, viskas ta äkki pea tagasi ja naeratas talle vastu. Jahmatunult vahtis Indrek seda naeratavat suud ja sosistas viimaks: ,,See olete teie!" Tüdruk vahtis talle nagu küsides vastu, aga siis tardus alguses nii sulav naer tema huulile, ta nokutas vaevaltmärgatavalt pead ja ütles siis: ,,See olen mina!"
annaabi.ee 
