h. sooleinfektsioonide järgselt), esinemissagedus tõuseb vanusega ( Soomes -20%-l täiskasvanutest) • Tunnused: kõhuvalu, kõhulahtisus ja puhitus, mis on seotud piimatoodete tarbimisega • Diagnoosimine: laktoositoositolerantsustest • Ravi: piimatoodete piiramine kuni täieliku ärajätmiseni (sooleinfektsiooni järgselt ajutiselt) Muud seedetrakti ...II Põletikulised soolehaigused: • Haavandiline jämesoolepõletik e. ultseratiivne koliit • Crohni tõbi on sooletrakti autoimmuunsed haigused, raviks hormoon, immuunsüsteemi moduleeriv ravi Kõhukinnisus: • Iseloomulik kõva roojamass ja defekatsiooni pausid, defekatsiooni raskus, „potihirm“ • Sagedamini vanuses 2-4.a. • Põhjus: dieedi rikkumine, anatoomilised põhjused (nt. Hirschsprungi tõbi-jämesoole lõpuosas puuduvad närviganglionid ja peristaltikat ei toimu, stenoosid), kilpnäärme alatalitlus, psühhosotsiaalsed põhjused
Analüüsimeetod: Fotomeetria Referentsväärtused: Laktoosikoormusele järgnev plasma glükoosisisalduse tõus algväärtusest: > 1,7 mmol/l- normaalne 1,1-1,7 mmol/l- diagnostiliselt ebaselge < 1,1 mmol/l- laktaasi puudulikkus Tõlgendus: Oluline on hinnata tulemusi koos kliinilise pildiga ja diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada erinevate gastroenteroloogiliste haigustega: põletikulised soolehaigused (Crohni tõbi, ultseratiivne koliit, tsöliaakia jt), infektsioosne enteriit, Giardia lamblia infektsioon, tsüstiline fibroos, kartsinoidne sündroom jt. Diabeetikutel on proovi interpretatsioon süsivesikute metabolismi häire tõttu mitteusaldusväärne. SITUATSIOON: Perearsti vastuvõtule tuleb patsient on 18- aastane neiu. Patsient õpib gümnaasiumis. Tütarlaps elab koos vanematega. Patsiendi kaal on 64 kg ning pikkus 172 cm. Patsiendi
Clostridiume difficile C. difficile avastati 1930. a., kuid suurema tähelepanu alla sattus see mikroob 1970-ndail seoses antibiootikum ravijärgsete diarröade sagenemisega. Enne seda peeti C. difficile't normaalse mikrofloora kahjutuks asukaks. Tänapäeval on C. difficile tuntud kui pseudomembranoosse koliidi ja antibiootikumravi järgse diarröa tekitaja. Hiljuti seostati teda ka postoperatiivse diarröa ja soolepõletike (M. Crohn, ultseratiivne koliit) ägenemistega. Patogenees 1 Moodustab 2 erinevat toksiini. Toksiin A on ente-rotoksiin tsütotoksilise aktiivsusega, mis seob end enterotsüütide hattudele ja tekitab hemorraagilist hüpersekretsiooni. Toksiin B on tugev tsütotoksiin, kahjustab tsütopaatilise efektiga sooles submukoosat. Kaks toksiini esinevad alati koos, kuid pole teada, missugune geneetiline regulatsioon neile toimib. Kliiniline pilt Pseudomembranoosne koliit tekib patsientidel antibakteriaalse ravi
Mükoplasmad Mükoplasmad on väikseimad (0.2-0.3 µm) looduses vabalt elavad bakterid. Neil puudub rigiidne rakusein ja seetõttu võib nende kuju olla väga erinev, kerajast kuni niitjani. Võivad olla intratsellulaarsed. Võivad asümptomaatiliselt koloniseerida inimese limaskesti, kuid võivad põhjustada ka hingamisteede ja kuse-suguteede põletikke. Tähtsamad mükoplasmade ja ureaplasmade poolt põhjustatud haigused: M.pneumoniae – farüngiit, trahheobronhiit, pneumoonia, ultseratiivne stomatiit, konjunktiviit, artriit; M.genitalium- suguteede infektsioonid; M.hominis – püelonefriit, sünnitus- ja abordijärgne vaagnapõletik, vastsündinu infektsioonid; NB! Mycoplasma hominis’t on seostatud mitmesuguste urogenitaaltrakti põletikuliste haigusseisunditega, kuid tema rolli hindamisel haigustekitajana tuleb arvesse võtta väga kõrget esinemissagedust tervete inimeste hulgas. M.penetrans – letaalsed infektsioonid AIDS-i haigetel, artriit; U.urealyticum, U
annaabi.ee 
