seoseid hinge ja looduse vahel. On ka luulet surmast. Kirjutab armastusest aga see ei ole kirjutatud lihtlabaselt. Tema luulet on üldjoontes lihtne lugeda ja sellest saab kergelt aru. Kellekasutus on eriline. Peamiselt kasutab ta ristriimi. Kasutab võrdlust(Mõtted on nagu õied, mis tolmlevad puul). Luule on kõlarikas(Ei ole paremaid, halvemaid aegu.On ainult hetk, milles viibime praegu). ja sõnaleidlik. Kasutab inversiooni(Millal viljasid valmib me ulmedepuus, Ei enam karda õudset surmasalu,) Perifraasi kasutab(Varsti kevade lapsekapriis viskab kõrgele päikesepalli,tõukab pärani väravad sulade tallil.Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.) Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume preagu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. „Kahekesi“ Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. AITÄH KUULAMAST!
valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Luulenäiteid Aeg Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Luulenäiteid Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Lisaks poetiseerimisele ja tõlkimisele on Alliksaar kirjutanud ka lauludele sõnu. Aastal 1976 kirjutas Alliksaar laulu "Ahtumine". "Ahtumine" Jäääre esituses Kasutatud allikad https://60ndadeestikirjanduses.weebly
luuletamise, kui selle õpetamise eest. Artur Alliksaarel on ilmunud kuus teost „Nimetu Saar“ (1966) „Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) „Luule“ (1976) „Päikesepillaja“ (1997) „Väike luureraamat- Artur Alliksaar“ (1984) „Alliksaar armastusest“ (2002) 3 Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. 4 Unuvate õhtute laul Nüüd läbi unuvate õhtute
Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainus silmapilk teistest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. Kahekesi. Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. 6.
annaabi.ee 
