Võideldi kül ühiselt punaste vastu kuid puudus usaldus teineteise vastu kuna sakslased tahtsid Punaarmeed vaid selleks Lätis välja tõrjuda, et seal hiljem võimule tulla. Landeswheri eesmärk oli luua Balti Hertsogiriik. Eestile oli tähtis, et Lätis tuleb võimule kindlasti nö lätimeelne ja rahvuslik valitsus, et hiljem Landeswher ka Baltikumist välja lüüa. Lätis saigi võimule rahvuslik valitsus eesotsas peaminister Karlis Ulmanisega, kes soovis samuti Landeswherist vabaneda ja Läti nii sakslastest kui ka Punaarmeest puhastada. Eesti väed aitasid lätltastel oma väeosad luua ning nagu oli ette arvata siis konflikt Ulmanise valitsuse vaenulikku Landeswheriga oli vältimatu. Mai alguseks oli Landeswheri armees 28000 meest kelle abil vallutati 22. mail Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi. Landeswher ründas 5
Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril kirjutas Läti valitus Winnigiga alla leppe, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud. Samal ajal liikusid Nõukoduge väed Läti territooriumil kiiresti edasi. Jaanuaris 1919 langesid Nõukogude vägede kätte Riia ja Jelgava. Läti ajutine valitsus eesotsas peaminister Karlis Ulmanisega oli sunnitud siirduma Liepajasse. Compiegne'I vaherahu, millega lõppes Esimene maailmasõda üheks tingimuseks Saksamaale oli Baltikumi kaitsmine seni, kuni kohalikud rahvad organiseeruvad. Seda ning Läti ajutise valitsusega sõlmitud leppeid kasutades alustas Saksa väejuhatus tegutsemist ning tugevdas Raudbrigaadi. Veebruaris 1919 saabus Liepjasse kindral krahv Rüdiger vond der Goltz, kes varem oli Saksa vägesid juhtinud Soomes. Temast sai kõikide Kuramaal asunud vägede,
kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti hertsogiriigi rajamise toetamine. Kuid viimase moodustamine luhtus. Landeswehr loodi balti sakslastele usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Et kindlustada selles sakslaste juhtivat positsiooni ja nende osakaalu, lubas Saksa väejuhatus astuda Landeswehri teenistusse ka riigisakslastel. Peale Läti iseseisvuse väljakuulutamist ja Läti valitsuse moodustamist peaminister K. Ulmanisega eesotsas, tunnustas Saksa Vabariigi valitsus Läti Vabariiki. Kuna Läti valitsusel puudus maa kaitsmiseks oma sõjavägi, välja arvatud mõned kiiresti formeeritud roodud ja - Landeswehr, sõlmis Läti valitsus Saksa vabariigi peavoliniku A. Winnigiga 1918. a. detsembris sõjalise abistamislepingu, mille alusel saksa väejuhatus formeeris "Rauddiviisi". Diviis komplekteeriti Saksa 8. armee vabatahtlikest ja see pidi jääma Lätti,
punased ülejäänud PAst ära. Ratsavägi läbis mõne päevaga 250 km. Märtsis oli moodustatud 3. diviis, mis hoidis rindelõiku Valgast Heinasteni, selle ülemaks oli kindralmajor Ernst Põdder. Mai lõpus Lemsalu-Limbazi-Smiltene- Valmiera liinile. Võnnu (Cesis). Saavutas samuti edu. Võnnu piirkonnas 1-2.06 kohtuti saksa üksustega, mis olid 22.05 vallutanud Riia ja edasi liikunud põhja suunas. Kohtumine saksa vägedega tähistas Landeswehri sõja algust. I Läti AV eesotsas Karlis Ulmanisega. Eestil ei olnud rahvaväe moodustamine sugugi mitte lihtne, kulus tükk aega, enne kui rahvavägi võitlusvõimeliseks kujunes. Ometi 50 oli see lihtsam kui Lätis: olid olemas mehed, kes olid jäänud Eestisse 18. aasta algul. Lätis oli olukord halvem: mehi ei olnud võtta (kütipolgud). Potenttsiaalsed läti rahvusliku armee võitlejad pidid nüüd Lätti sisse tungima. Seda seletati kui rünnakut
annaabi.ee 
