Linnutee meie kodu galaktika Juba iidseimaist aegadest on igaüks, kes pilgu selge öise taeva poole tõstnud, võinud seal lisaks vilkuvaile tähepunktidele näha ka silmapiirist silmapiirini ulatumas kahvatut udust helendust, mida meie kutsume Linnuteeks. Selle "udu" uurimine algas aga alles 1610. aastal, kui Galileo Galilei suunas sinna oma pikksilma ja avastas, et juba selle algelise teleskoobi vaateväljas lagunes helendus arvutuks hulgaks nõrkadeks tähepunktideks, näidates, et Linnutee on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st. Linnutee on tähesüsteem. Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem.Linnutee on
Need osakesed muudavad Maa magnetvälja oma liikumis suunda. Maa energia bilansi hoidmiseks peavad sissetulevad ja väljaminevad energiahulgad summaarselt võrdsed olema. Kuu pinnakiht on tumehall tsemenditaoline paakuv pulber , mis on tekkinud pinnakivimitest meteoriitide purustava mõju tagajärjel . Kuu pin on kaetud mitmesuguse suurusega meteoriidikraatritega , nende läbimõõt ulatub paarisaja kilomeetrini, Kuul esineb ka mägesid , kõrgeimad nest ulatumas 8km- ni.Kuul puudub atmosfäär . Tema pinnatemperatuur kõigeub õõpäeva jooksul 300 kraadi piires. Kuu tekitab oma külgetõmbe mõjul Maal ookeanis loodeid . Kuu on võrdlemisi hästi uuritud. Maale läheduse ja atmosfääri puudumise tõttu on ta väga hästi vaadeldav teleskoopides . Temale on maandunud kosmoseaparaadid ja isegi inimesed . 12.sept 1959.a langes Kuule NsVL kosmoseaparaat "Luna 2" , samal ajal pildistas "luna-3" esmakordselt Kuu nähtamatut külge
vaheline kaugus väheneb. Sellisel juhul on jõud suunatud tsentrist eemale, mis tähendab, et mida kaugemal tsentrist, seda enam suureneb jõud. Jõud ja kiirendus on vastavalt Newtoni II seadusele omavahel seotud. Universumi ( aegruumi ) äärel hakkavad kehad üksteisest eemalduma ja seda kiiremini, mida kaugemal nad üksteisest on. Kuid selline efekt avaldub galaktikate parvede korral ( kehtib Hubble´ seadus ) ja järelikult on ruumitasand, milles esinevad juba galaktikad, ulatumas Universumi ( aegruumi ) ääre ulatusse. Seega Universumi paisumine ja selle kiirenemine ajas pole tegelikult midagi muud, kui füüsikaliste kehade mehaaniline käitumine Universumi aegruumi ääres. Analüü- sime seda näiteks järgnevalt. Keha ( kineetiline ) energia on klassikalises mehaanikas teatavasti järgmine: See valem näitab meile seda, et mida suurem on kehal energia, seda kiiremini see keha ka liigub ehk seda kiiremini keha ,,jõuab" ruumis ühest punktist teise
kaugemal tsentrist, seda enam suureneb jõud. Jõud ja kiirendus on vastavalt Newtoni II seadusele omavahel seotud. 40 Universumi ( aegruumi ) äärel hakkavad kehad üksteisest eemalduma ja seda kiiremini, mida kaugemal nad üksteisest on. Kuid selline efekt avaldub galaktikate parvede korral ( kehtib Hubble´ seadus ) ja järelikult on ruumitasand, milles esinevad juba galaktikad, ulatumas Universumi ( aegruumi ) ääre ulatusse. Seega Universumi paisumine ja selle kiirenemine ajas pole tegelikult midagi muud, kui füüsikaliste kehade mehaaniline käitumine Universumi aegruumi ääres. Analüü- sime seda näiteks järgnevalt. Keha ( kineetiline ) energia on klassikalises mehaanikas teatavasti järgmine: See valem näitab meile seda, et mida suurem on kehal energia, seda kiiremini see keha ka liigub ehk seda kiiremini keha „jõuab“ ruumis ühest punktist teise
annaabi.ee 
