sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis midagi sellist, mida keha üldmõistes tegelikult ei mõelda, seega ta rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde; seepärast tuleb teda nimetada sünteetiliseks otsustuseks. Sünteetiline ehk avardav otsustus laiendab meie teadmisi. (Nt: mõni keha on raske. Kuna
Mõningate mõrvarite ajud olid suuremad kui tarkade teadlaste ajud . Siin märgiks ära ,et ka Broca kes väitis ,et mida suurem on aju seda suurem on intelligentuse tase , oli enda aju suuruse näitaja ainult natuke üle keskmise . Kindlasti peaks ära mainima sellise näite mis toodi välja ,teadlaste või rasside upitamisel. Näide oli toodud Rootslaste kohta kus sealsed teadlased uurisid välja ,et näo kalde pikkus näitab arengut , mida väiksem näo ja lõua ette ulatavus seda kõrgemalt arenenud on rass. Näo kalde pikkus jagati kahte liiku , vähe arenenud olid need kel näo ja lõua etteulatuvus oli suur ja need kellel oli etteulatuvus väike olid siis kõrgemalt arenenud . Kuna nüüd rootsis oli rohkem inimesi kelle näo ja lõua ulatuvus oli väike pidasind nad endit kõrgelt arenenud rassiks . Lõpute lõpuks saadi juba mõistlikumaks ja võeti teadmiseks ,et aju suurus ,mass sõltub
osanem Meil on Descartes'is tegu filosoofiga, kes lähtub küll kristliku enda- ja Jumalateadvuse täiskindlusest, kuid kes ometi murrab läbi keskaegse mõtlemise tõketest ja vallutab looduse, mis avastati renessansi ajal. Descartes'i loodus pole küll enam kreeklaste esteetiliste silmade kaudu nähtud - loodus täis hiilgust ja ilu. D'i selge pea loomulikul valgusel esteetiline harmoonia hajub paljaks näivuseks. On jäänud vaid ruumiline ulatavus, aeg ja liikumine - ja need mõisted on küllaldased, et seda kirevat maailma seletada, seletada tohutuks masinaks, mis tummalt liigub igaveste raudsete seaduste järgi. Võiks öelda, et kunagi enne pole seda kaunist tegelikkust mõeldud nii hingetult ja Jumalast mahajäetuna. Kuid iialgi varem pole ka vaimu autonoomsust ja õilsust väljendatud nii võimsalt kui Descartes'i juures. Mida ta looduselt võtnud, selle ta on andnud inimesele
annaabi.ee 
