too maganud oli, jättes niiviisi endast väga süütukese mulje. Kaheksandal ööl, kui ta taas niiviisi vanamehe tuppa oma pead suruma hakkas, pööras järsult vanamees närviliselt külge, kuid jäi taas magama. Kui hull taas oma pead sisse suruma hakkas, siis järsult hüppas vanamees püsti ja kisas: "kes seal on?". Kuna terve tuba oli nii pime ei saanud ta näha, kes asus ukse peal. Vanamees istus hirmununa voodi peal tunde ja samas ka hull ei lahkunud uksepealt. Kuulatas ata aga ühe rohkem, kuidas vanamehe süda peksles, sest too oli surmahirmus. Lõpuks hull tõstis oma lambilt veidike katet , et see valgustaks seda jubedat kotkasilma, mis oli nii hirmul ja pärani avatud. Hull ei suutnud enam ja hüppas välja (samal ajal karjatas vanamees) ning tappis vanamehe voodiga. Ta arvas end olevat meeletult kaval, sest ta tükeldas vanamehe suurepäraselt ja mattis ta põrandalaudade alla, kust keegi ei oleks seda kahtlustada osanud.
masinatele. Tähelepanin aga seda, et nende elu on üsna raskeks tehtud. Ühest masinast sisestad summa ja võtad raha ning seejärel tuleb paar sammu edasi liikuda ja teisest masinast tuleb alles tsekk. Olen harjunud, et tsekk jookseb kohe välja ja ei pea ootama. Võimalik, et ühel kassal oli rike ja tuli teisest toimingut edastada. Kilekotti mulle ei pakutud ei tasuta ega ka raha eest. Ja ka häid sõnu ma lahkudes endaga kaasa ei viinud, hüüdsin siis ise uksepealt ,,nägemist!", mis jäi aga vastuseta. Esmamulje poest oli natiukene negatiivne, ei tundunud, et nad minuga üldse tegeleda viitsiksid. Samas ei jäänud ka muljet, et ma üldse oodatud pole. Meeldis töötajate korralik välimus, kuid ei meeldinud see, et pood paksult asju täis topitud oli ja raske erinevaid tooteid lähemalt uurida. Koju jõudes selgus aga (arvestades käesolevat ülesannet, meie õnneks), et minu ostetud kaardilugeja ei tööta
jättes niiviisi endast väga süütukese mulje. Kaheksandal ööl, kui ta taas niiviisi vanamehe tuppa oma pead suruma hakkas, pööras järsult vanamees närviliselt külge, kuid jäi taas magama. Kui hull taas oma pead sisse suruma hakkas, siis järsult hüppas vanamees püsti ja kisas: "kes seal on?". Kuna terve tuba oli nii pime ei saanud ta näha, kes asus ukse peal. Vanamees istus hirmununa voodi peal tunde ja samas ka hull ei lahkunud uksepealt. Kuulatas ata aga ühe rohkem, kuidas vanamehe süda peksles, sest too oli surmahirmus. Lõpuks hull tõstis oma lambilt veidike katet , et see valgustaks seda jubedat kotkasilma, mis oli nii hirmul ja pärani avatud. Hull ei suutnud enam ja hüppas välja (samal ajal karjatas vanamees) ning tappis vanamehe voodiga. Ta arvas end olevat meeletult kaval, sest ta tükeldas vanamehe suurepäraselt ja mattis ta põrandalaudade alla, kust keegi ei oleks seda kahtlustada osanud.
annaabi.ee 
