Kalevipoeg Kalevipoeg hakkas ujuma Põhja poole üle Soome Lahe, et jõuda Soome, kuhu tuuslar oli Kalevipoja ema viinud. Kalevipoeg peatus sammaldunud kivil, et puhata. Kalevipoeg märkas peenikest rannapiigat ning nad rääkisid natuke ning siis emblesid. Rannapiiga hakkas appi hüüdma ning teda kuulsid tema taat ning eit. Taat tõusis voodist üles, haaras vembla ning jooksis sündmuskohale. Nähes Kalevipoega pillas ta hirmust aga vembla maha. Taat küsis Kalevipojalt et kust ta pärit on ning Kalevipoeg vastas, et ta on Kalevi ning Linda poeg. Kuuldes seda, hakkas rannapiiga Kalevipojale lähemale liikuma kuid ta libises ning kukkus vette, kus ta uppus. Kalevipoeg üritas teda päästa, kuid see ei õnnestunud. Kalevipoeg jätkas oma teekonda Soome poole. Eit ja taat aga valmistasid rehad mille pulgad olid terasest, varred vasest ning käepidemed rauast ning hakkasid nendega merd riisuma, et oma tütart leida. Esiteks ...
ma sõge egoist siin karjun keset ööd ja teistel magada ei lase. Üritasin selgitada talle oma kisa põhjust , tema oli aga tige ja ei tahtnud mind kuulata , vaid ütles mulle , et eelmine öö oli analoogiline juhtum ja et ega siin võtteplatsil mingit ateljeed ei ole kus eksponaate hoida ja need lihtsalt oli lükatud vagunite vahele ja neid ta läbi akna näinud oligi. Läksin vabandades tuppa tagasi ja uinusin alles enne hommikut. Olin öösel kõik uksed ja aknad nii hermeetiliselt sulgenud , et hommikul ärkasime nagu inkubaatoris. Toast väljudes pimestas meid päikese briljantne sära graniit kaljudel. Ümbrust uurides märkasime , et olime sõitnud kaugele tsivilisatsioonist ja lähim küla asub mitmesadade kilomeetrite kaugusel. Hommikukohvi katel kees juba tulel ja biifsteek küpses sütel. Läksin appi serveerima , et üist probleemi heastada
Louvre'i turvameetmed ei takistanud mind selle röövimisel, sest olen üks Louvre'I töötajatest, kes kandis sellel külalistevabal päeval samasugust ülikonda nagu kõik teisedgi, ei paistnud kellegi seast välja ega olnud eriline. Nende mõtetega liikusin voodi poole ja korraks vaatasin kella, mis näitas kolmveerand kümmet. Heitsin voodisse pikali, puurisin korraks oma pilguga kohvrit, mis sisaldas varastatud maali, kustutasin küünlaleegi ning uinusin. Seisan ühe naise ees, kes tundub mulle väga tuttav. Tagapool mängib muusika, vasakul minust on molbert, mille taha ma kahjuks ei näe ja paremal laiub suur tumepruun sein. Ma ei oska midagi teha, naine, kes toolil istub, vaatab mind väga imelikult, justkui oleksin ma milleski süüdi. Lõpuks vaatan ennast ja imestan leides endal seljas narri või tänapäeva mõistes klouni kostüümi. Naine uurib mind pilguga justkui hetk tagasi seisis minu asemel keegi teine
lihtsalt toredad legendid, oma elusündmused ja unenäod. Õppisin lugema juba enne kooli ja meil oli kodus erinevaid muinasjuturaamatuid. Nendes raamatutes olid nii kaunid pildid, enamasti imeilusate kleitidega printsessidest ja tugeva rühiga printsidest. Eks see oli ju pisikese tütarlapse jaoks südamelähedane teema. See ajendas ikka ja jälle neid raamatuid sirvima ja märkamatult olid saanud nad minu kaaslasteks. Ma lugesin igal võimalikul hetkel ja uinusin tihti muinasjutte lugedes. Minu esimeseks raamatuks oli Malahhiitlaegas. Neid lugusid ma enam ei mäleta mis seal olid, aga see on meeles, et see polnud just õhuke raamat. On meeles, et esimeses klassis lugesime terve klassiga koos läbi muinasjutu ,,Tulipunane lilleke" (mõnedes tõlgetes ka ,,Helepunane lilleke") See on siiani minu lemmik. Praegu olen küll täiskasvanud aga muinasjutud on endiselt elamas mu hinges ja eks nende mõju on ilmselt loonud soodsa pinna romantilise hinge kasvuks
Siinkohas ei taha ma muidugi väita, et kõrvaltvaatajad oleksid sellepärast halvemad või ebavajalikud. Kõigi toetus on oluline ja vajalik. Minulgi hiljuti hävines üks tugev tunne. See oluline ja äärmiselt vajalik tunne, mida ma tundsin, kui olin temaga koos. Ilma temata olen ma nõrk, kuid temaga koos tundsin end vajalikuna ja tugevana, minust hooliti. Ma mõtlesin ta peale iga päev, iga öö, iga tund, iga minut. Hommikul ärgates kuni öö saabumiseni, mil ma tema peale mõeldes uinusin. See oli mu elu kõige õnnelikum aeg. Need jalutuskäigud, kõik meie ühised ettevõtmised, koos naeru ja pisaratega. Kõik oli just nii nagu olema pidigi. See oli parim, mis juhtuda võis, kuni selleni mil kõik kildudeks purunes. Kas see ongi armastus? Kas see oli õige? Seda ma öelda ei oska, kuid just see tunne on siiamaani minu südames. Sellest on möödas juba tükk aega, see lihtsalt ei unune iial. Ma mõtlen ta peale ikka, täpselt nagu ennem, ainult, et nüüd olen ma üksi,
Otsustasin natuke kraamida. Imesin vaipadelt tolmu, pühkisin tolmu, lõin nõud läikima, puhastasin kapid, lauad, toolid ja seinad plekkidest ja mustusest, kloppisin padjad kohevaks, kastsin lilli, pesin aknaid ja palju muid koristustöid tegin veel. Kui tööd tehtud, tundsin end rahulolevana ja stressivabana. Õhtu oli juba kätte jõudnud ja ma tegin õhtusöögi valmis. Ma sõin ise, tõstsin Andrese portsu ahju soojenema ja läksin üles magamistuppa. Ma pugesin sooja teki alla ja uinusin peagi. Andres saabus alles siis, kui ma olin ammu uinunud... 24 Minu sünnipäev! "Õnne soovin ma sull, õnne soovin ma sull! Palju õnne ja rõõmu..." need sõnad äratasid mu sügavast ja rahulikust unest. See oli Andres! Tema käes oli pruun sokolaaditort, millel põlesid kenad väikesed küünlad, teises käes olid valged ja punased roosid ja rooside juures ka pudel sampanjat. Mul tikkus vägisi pisar silma! "Oi.... ma ei oska kohe midagi öelda! See kõik on nii ilus
muidu oleks see kiiremini edasi liikunud ja väljapoole kuuldepiirkonda jõudnud.- Parv liikus aga ainult natuke kiiremini kui mina. Noh, viimaks näis, et olen jälle vabas vees; knid kuskilt ei kuu'dnnud vähimatki huiget. Mõtlesin, et Jim ehk oli mõne palgi otsa kihutanud ja hukkunud. Olin nii puruväsinud, et heitsin paadipõhja ja ütlesin: enam ma ei liiguta kätt ega jalg-a. Muidugi ei olnud mul himu magada, kuid olin nii unine, et tahtmata uinusin. Mõtlesin siis, et teen üsna väikese uinaku. Arvan aga, et see oli enam kui väike uinak, sest kui ärkasin. paistsid tähed heledasti, udu oli kadunud ja paat liikus, pära ees, suurt jõekääru rnööda-edasi. Esiti rna ei teadnud, kus ma olin; arvasin, et näen und. Kui mulle kõik hakkas meelde tulema, siis olid mälestused nii segased, nagu oleks vahepeal terve nädal möödunud. Jõgi oli siin kole lai; mõlemal kaldal knsvas kõige kõrgemaid ja jämedamaid puid. See oli palgimets
annaabi.ee 
