tema poole tõstis, ,,mitte sellepärast, et pilgata, nagu te suvatsesite öelda. Ma vabandasin sellepärast, et piserdasin teid aevastades.. aga pilgata ma ei mõelnudki. Kas mina söandaksin pilgata? Kui meie hakkaksime pilkama, siis poleks ju kõrgete isikute vastu iial mingit austust...siis poleks..." ,,Käi välja!!" kraaksatas äkki kindral, kes oli läinud siniseks ja vabises. ,,Kuidas?" küsis Tservjakov sosinal, uimasena hirmust. ,,Käi välja!" kordas kindral, trampides jalgadega. Miski rebenes Tservjakovi kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta ukseni, astus tänavale ja tuikus minema...Masinlikult koju jõudnud, heitis ta mundrit seljast võtmata diivanile ja ...suri.
» «Härra, teil on õigus, teiega pole mul mingit tegemist,» vastas d'Artagnan, «küll aga daamiga.» «Daamiga! Teie ei tunne teda,» ütles võõras. «Te eksite, mu härra, ma tunnen teda.» «Oh!» hüüdis proua Bonacieux etteheitvalt. «Oh, härra, te andsite mulle sõjamehe ausõna ja aadliku tõotuse, uskusin, et võin neid arvestada.» «Ja minule, proua,» ütles d'Artagnan kohmetult, «tõotasite teie . . .» «Võtke mu käsivars, proua, ja jätkame oma teed,» lausus tundmatu. Uimasena, mahalööduna, hävitatuna kõigest sellest, mis oli juhtunud, seisis d'Artagnan, käed risti rinnal, musketäri ja proua Bonacieux' ees, ning ei liikunud paigast. Musketär astus paar sammu edasi ja tõukas d'Artag-nani käega teelt kõrvale. D'Artagnan hüppas sammu tagasi ja tõmbas mõõga tupest. Samal ajal haaras ka tundmatu välkkiirelt mõõga. «Taeva pärast, kõrgeausus!» hüüdis proua Bonacieux, tormas võitlejate vahele ja haaras mõõkadest kinni. «Kõrgeausus
rühti võttes. «Tänan,» vastas tüdruk. Ja sellal kui kapten Phoebus oma burgundlikke vurrusid keerutas, lipsas tüdruk hobuselt noolena maha ja kadus nagu välk. «Vannun paavsti naba juures,» kirus kapten, lastes köidikuid Quasimodo ümber kõvemini kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!» 70 «Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.» V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama jäänud. Vähehaaval hakkas ta toibuma; mõni minut hõljus ta veel mingis poolärkvel uneluses, millel ei puudunud oma mõnu ja kus mustlasneiu ning ta kitsekese õhulised kujud ühte sulasid Quasimodo raske rusikaga. See seisund ei kestnud aga kaua. Kaunis tugev külmatunne selles kehaosas, mis vastu maad oli, äratas teda äkki ja ta mõtted said tagasi selguse. «Kust see jahedus?» küsis ta järsku
annaabi.ee 
