tiivad külge - laulu rinda, Seisab enda õnnest rõhut - õhk kõik veretama lõhut. et see tõuseks, ja see tõuseks, erk ja vaba. Nüüd ta upub endakattu, oma hullund vilja sattu. Nüüd on marju, nüüd on marju! Kuskil pole nendest varju: ruttab rüppe, ripub põue - verev katus üle õue. Värav ägab sagarates, tormamas neid treppi mattes juba rõdu poole, kuna uksest uhkab puna, puna. Hommikul ja aknast sisse vägisi su magamisse veereb kobarate muna, unne undab puna, puna. Kevad Tühjad tunnid Näe, lihavaks löönd võsuluu Olen-elan - vaaruv vari: ja okste puntras hargneb sõlm lämmatab see päeva pudu, ja paisub pungi-punglev puu, hajub õhtusse kui udu kui laine laiub metsahõlm. hinge puhkematu tari.
lauluviisi lõpeta: tasa kannelt helistada, kostab siiski kõrvu sul, vaikimine oleks vale, et ei sind, mu kõige kallim, siis sa ise oled süüdi; sunniks südant lõhkema. lauluga ma tülita. miks nii armas oled mul! ,,Luuletuste"(1897) kolmandat vihku varjutab kalli inimese ras- kest haigusest esilekutsutud kal- muline palvemeeleolu.Kogu algab religiooselt ja lõpeb piibelikke peal- kirju kandva tsükliga. Kuid ka neis lõikudes on hetki, kus inimlik traagika uhkab religioosseist mo- tiividest üle, neid enda alla mattes ja tühistades. Siis sünnivad luule- tused maharõhuvast, kurbusest, üksindusest, kodutusest (,,Kevad, kui koju tuli", ,,Suures ilmas ko- duta") Ka kolmanda vihu armas- tuslauludesse tungib sageli külm teise maailma valgus. Kolmanda vihu kõige kunstiküpsemad luule- tused on Haava loonud suurest ilu- igatsusest, oma ammusest saatjast. Igatsuslaul ,,Kesk sügavat (Anna Haava mustas kleidis triibulises
Vastandlike mõtete kõrvutamine on VASTUSEADE e ANTITEES ! ! Riimiga laul on ilus ja sügav, riimita ilus ja sügavam ! Kui tahad mind vihata vihka siis mind, ma lähen ja leinan ja armastan sind Vastandi- ehk kontrastipõhimõte on sõnakunsti olulisemaid aluspõhimõtteid. Mõttekorduses võib tekkida ka ASTENDUS --> tähenduslik tõus või langhus ehk GRADATSIOON (vt ka liialdus ja vähendus). Kus nutab isatu poega, sinna kaevu kaevatakse; kus nutab ematu tütr, sinna uhkab allikas; kus aga nutab orjake, sinna tiigike tehakse; kus aga nutab vaenelapsi, sinna jäänud järvekene; kus aga nutab leskinaine, sinna jooksemas jõeke. Teise rühma lausekujundeid moodustavad erinevad ILUKÕNELAUSED ehk RETOORILISED LAUSESTUSED > Retooriline küsimus ! ! ! ! ! --> Pöördumine ! ! ! ! ! -> Hüüatus ! ! Kas siis selle maa keel ! ! Laulo tules ei voi ! ! Taevani toustes ülles ! ! Iggavust ommale otsida? (K. J. Peterson) ! ! Laena mulle kannelt, Vanemuine! (F. R
annaabi.ee 
