foogt Hermann, kes veenis nii sakslasi, latgaleid kui liivlasi rahu sõlmima, osutades sakslaste sõjajõudude vähesusele Liivimaal. Rahuga olid nõus ka eestlased, kes kroonik Henriku sõnade kohaselt olevat sõjakäikude mõjul hakanud latgalite ees "suurt hirmu tundma". Omavahelist tüli lõplikult lahendamata sõlmiti 1208. aasta lõpus või tõenäolisemalt 1209. aasta alguses üheaastane vaherahu. Kuigi kroonika nimetab vaherahu sõlmijatena vaid ugalasi, võisid ka sakalased selles osalised olla, vähemalt ei jätkanud nad sel ajal sõjategevust. Sõjategevuse laienemine (1210–1212) Teine sõjakäik Ugandisse Vahetult pärast vaherahu lõppu organiseeris Bertold sõjaretke Ugandisse. Tema väkke kuulusid lisaks orduvendadele ka võndlased, ning Russini ja Autine latgalid. Arvatavasti Otepää ümbruses külasid rüüstates tapeti kättesaadud inimesi ning pöörduti vangide ja saagiga tagasi
· 1210 võidetakse Ümera lahing --- kuid samal ajal pingestuvad suhted ka Venemaaga · 1212 sõlmitakse kolme aastane vaherahu Orduga, sõjakurnatuse tõttu · 1215 sõjategevus taastub ja vaenlased jõuavad juba Kesk-Eestisse · 1217 korraldavad Ugalased koos sakslastega juba ühiseid rüüsteretki Venemaale --- teised maakonnad sõlmivad aga koostöölepingu Venemaaga · Otepää all võidavad Eestlaste ja venelaste ühisvägi ugalasi ja sakslasi ja viimased sunnitakse maalt lahkuma · Lembitu eestvedamisel loodetakse võitu edasi arendada kogutakse ligi 6000 meest · TOIMUB MADISEPÄEVA LAHING 1217 · 1219 sekkuvad Taanlased --- aastaks 1220 on vallutatud suur osa P-Eestist · 1222 saabuvad Taani väed Saaremaal, kuhu ehitatakse ka kivilinnus, kuninga lahkumisel aga Eestlased alistavad Taanlased ja sunnivad nad Saaremaalt lahkuma
1217. aastal võitsid orduväed Madisepäeva lahingu, kus hukkus ka Sakala olulisemaid vanemaid Lembitu. Kannustatuna Otepää all saavutatud edust ning lootes liitlassuhetele venelastega, alustasid Sakala vanemad eesotsas Lembituga suurema maleva kogumist sakslaste vastu. Sõna saadeti üle terve Eestimaa ning laagripaika Navesti jõe äärde kogunesid läänemaalased, harjulased, virulased, rävalased, järvalased ja sakalased. Ugalasi sidusid kokkulepped sakslastega, saarlaste eemalejäämist on seletatud aga järjekordse plaaniga korraldada mereretk Väinale. Kokku võis eestlaste maleva suuruseks olla umbes 6000 meest. Asuti ootama venelasi, kellega koos sõjakäigule asuda. Ristisõdijad olid eestlaste vägede koondamisest teadlikud ning otsustasid maleva purustada enne, kui see venelastega ühineb. 4
Rüüstanud külasid ja piirates Otepääd olid eestlased sunnitud alla andma, sest nad olid näljast ja janust kurnatud. Udaloi tegi ka sõjaretke Tormasse, kus ta võttis palju vange. Tegevusse aga olid astunud kurelased ja liivlased, kes lõid ristisõdijaid Ojamaa väinades. Seati sihiks Riia vallutamine ja saksa koloonia hävitamine. Suurte raskustega saadi aga ohust jagu. Vaenlased laastasid taas kord Otepääd, tappes mehed, naised ja lapsed. See veresaun sundis sakalasi ja ugalasi koos valmistuma vasturetkeks. Nad muutsid taktikat ja kavandasid sõjakäigu Võnnusse. Tookord oli eestlaste vägi suurem kui Beverini retkedel. Võnnu all tegutseti agaralt ja edukalt; piirati sisse Võnnu linnus (nn vana linnus).Rünnates nii ülevalt kui alt, viidi linnuse kaitsjad tule ja suitsuga väga raskesse olukorda. Linnust rünnati kolm päeva. Võnnule appi suunduvas väes olid riialased, teele asus ka Kaupo oma sõpradega, liivlasi, lätlasi. Kuna eestlased olid teadlikud
annaabi.ee 
