Sellega oli tuvastatud, et kostja valdusel ei olnud seaduslikku alust. Pooled otsust ei vaidlustanud. AÕS § 35 lg 2 kohaselt on valdus pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub seaduslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Apellatsioonikohtu järeldus kostja pahausksusest ei tulenenud asjaolude uuest vaidlustamisest pärast kohtuotsuse jõustumist teises tsiviilasjas, vaid 19. oktoobri 1995. a kohtuotsusega tuvastatust, et kostja ei pidanud end laki omanikuks ega olnud selle seaduslik valdaja. Sellest tulenevalt on õige apellatsioonikohtu järeldus, et kostja oli laki pahauskne valdaja AÕS § 35 lg 2 järgi. Seetõttu ei ole õige kassatsioonkaebuses väidetu, et apellatsioonikohus asus tuvastama uusi asjaolusid. Käesolevas asjas ei saa vaidlustada jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaõiguslikku suhet. AÕS § 84 lg 2 kohaselt vastutab pahauskne valdaja asja hävimise eest, välja arvatud juhul,
juuli 2010 seisuga liisingulepingujärgne võlgnevus 4 208 649 eurot 84 senti, ning luges hageja II nõude tõendatuks arvestades viiest arvest tulenevat võlgnevuse summat (255 374 eurot 22 senti) ja maksegraafiku järgi 5. septembril 2010 ja 5. oktoobril 2010 tasumisele kuuluvate osamaksete suurust. Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 14, et käenduslepingu p 4 järgi tagab kostja käendus eelviidatud nõudeid. Seega saab kohtute tuvastatust järeldada, et hagejatel on põhivõlgniku vastu nõuded, mis on kehtiva käenduslepinguga tagatud. Et hagejad saaksid kostja vastu nõude esitada, peab olema toimunud käendusjuhtum ehk kostjal kui käendajal peab olema tekkinud kohustus põhivõlgniku kohustus täita. Käendusjuhtumi eeldused saab tuletada käenduslepingu p-dest 4.4 ja 4.7, mis sätestavad, nagu maakohus oma otsuse p-s 16 tuvastas, et käendaja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga ja võlausaldaja võib esitada käendaja
Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 286^1 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. Tõend ,,valdavas ulatuses" on selline tõend,
annaabi.ee 
