Maailma Looduse Fondi andmetel ilmus 1996.a. Vahemere vetesse Hispaanias esimene tuunikala sump. Aastaks 2001 oli neid 12 Hispaanias, Itaalias, Maltal ja Horvaatias. Aastaks 2005 oli nende arv juba üle 40 levides Türki, Küprosele, Tuneesiasse ja Liibüasse. Kalu kasvatatakse 3 kuni 4 aastat ujuvates sumpades, eesmärgiga kasvatata tuunikalu 30-70 kilogrammini. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku. Pildil on väga suur tuunikala,oli müdunud Tokias Lõhekasvatus Lõhede paljundamine kuntslikes tingimustes sai alguse juba 18.sajandi kasvatati lõhesid kultuuris Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 20.sajandi teisest poolest kasvatatakse lõhesid massiliselt USA-s, Kanadas, Jaapanis, Norras ja Tsiilis. 2007.a. toodeti lõhet ja meriforelli 10,7 miljardi USD eest. Lõhede kasvatamine toimub : 1
kaheksa firmat, kes kasvatavad 300 tonni tuunikala 18-s erinevas Jaapani kohas. Traaleritega püütakse rannikumerest 150-500 grammi kaaluvad noorkalad. Kalu kasvatatakse 3 kuni 4 aastat ujuvates sumpades, eesmärgiga kasvatata tuunikalu 30-70 kilogrammini. Tootlikkuse tase on määratud muutuva väikeste kalade hulgaga, mis on igal aastal saadaval. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku. Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taas toodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses, vangistuses ka kudema. Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu. Lõhe kasvatus: Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas
Saarel elab suurel hulgal nahkhiiri ning ligi 300 liiki linde. Peamisteks lindudeks on raisakotkad, metsikud kalkunid, vutid, vindid, kajakad, makoad, pikasabalised papagoid ja koolibrid. Väheste roomajate seast võib leida kilpkonni, kaimane, kuuba krokodille ja boa madusid (võivad kasvada kuni 3,7 m pikkusteks). Kuuba vetest on leitud üle 700 kala ja kooriklooma liigi. Tähelepanuväärsemad nende seast on krabid, haid, mõõkkalad, angerjad ja tuunikalad. Arvukalt on ka putukaliike. Nendest kõige ohtlikumad on liivakirbud ja moskiitod (malaaria kandjad). Kuuba piilurkoon 7 Kliima Kuubal valitseb troopiline passaatkliima. Sealne geograafiline avarus, mäeahelike mitmekesisus, savannid, sood, ja troopilised vihmametsad loovad kohaliku mikrokliima. Suvel on keskmine temperatuur 27-28°C ja talvel 21-22°C; ka mägedes ei lange temperatuur alla 0°C
Kuigi alguses kahtlustati, et kaladel on mingi haigus, ei välistata ka radiatsiooni. Kanada võimud on leidnud eriti kõrgeid radiatsioonitasemeid kindlates kalaproovides. 2011. aastal Californias korraldatud uurimuse käigus leiti kõigist 15-st uuritud tuunikalast Fukushimast pärit radiatsiooni. Selleks ajaks oli õnnetuse toimumisest möödas viis kuud ja urijate sõnul olid need kalad lihtsalt läbi ujunud radioaktiivsusega saastunud veest. Nüüd Californiasse jõudvad noored tuunikalad on juba kogu oma elu radiokatiivsusega kokku puutunud ja ilmselt on ka nende radioaktiivustase palju kõrgem. 2012. aastal teatas the Vancouver Sun, et tseesium-137-t leiti suures osas kaladest, mida Jaapan Kanadale müüs. Radioaktiivsust leiti 73% makrellidest, 91% hiidlestadest, 92% tuunikaladest ja angerjatest, 94% turskadest ja anšoovidest, 100% karpkaladest, vetikatest, haidest ja merikuraditest. Kanada võimud on leidnud eriti kõrgeid radiatsioonitasemeid kindlates
annaabi.ee 
