elama, koos oma perega. 19. sajandil oli olukord lausa nii halb, et sellist viletsat seisu ei oldud Inglismaal enne nähtud. Seda olukorda nimetati isegi põrgulikuks. Näiteks Newcastle'is oli olukord selline, kus üksikuis toakestes elutses vähemalt 34 000 inimest. Oli levimas ka ,,tüüfus" (soetõbi), mis oligi tingitud inimeste kuhjumises ühte kohta ja nende elamute mustuses. Sest puudus piisav valgus, õhk, puhtus, veevarustus halb, väljakäigukohad veelgi hullemad ja ruumid olid tuulutamata, kõik need ongi tõelised nakkusepesad. Öösiti lebasid seal üheskoos mehed, naised ja lapsed. Öö,- ja päevavahetused olid meeste seas pidevas voolavuses, et voodiasemedki ei jõudnud maha jahtuda. Mitte kõigile isegi ei jagunud voodikohti, vaid magati riides olles palja põranda peal. Ning see, mida nimetati voodiks oli paljalt kas määrdunud kaltsupundar või sületäis laaste. Dr. Hunter, kes muretses laste pärast, sõnas: Me ei tea, kuidas tuldi lastega toime enne
aistinguid vastu võtma. Aeg Aistingud tekkivad suhteliselt kiiresti. Näiteks võtab puuteaistingu teke aega umbes 130 millisekundit. Ruum Aistingute abil saab määrata ärritaja asukohta ruumis. Aistingute ükdised seaduspärasused: Adaptatsioon ehk ärritajaga kohanemine Näiteks kui satume ereda valguse käest hämarase tuppa, ei näe me alguses midagi. Mõne aja pärast on silmad hämarusega harjunud ja me hakkame taas selgelt nägema. Sisenedes tuulutamata ruumi võib sealne lõhn tunduda väljakannatamatu, aga mõne aja möödudes, ei pane me seda enam tähele. Samamoodi toimub adaptatsioon kõikides meeltes. See on kiirem puute- ja haistmisaistingute korral ja veidi aeglasem nägemis-, kuulmis- ja maitsmisaistingute puhul. Kompensatsioon See on ühe aistingu korvamine teisega. Kui inimesel puudub mingi aisting või see on liiga nõrk, siis arenevad tugevamalt välja teised, et kompenseerida puuduvat.
(Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Soomuklane on välimuselt kuni 10 millimeetri pikkune, hõbehallide soomustega kaetud, kahe harjasja tundlaga, tiibadeta, kolme tagakehalisandiga elavalt liikuv putukas, kes eelistab niiskeid ja sooje ruume. Soomuklased liiguvad alles videvikus söögiotsinguile. Toituvad nad meest, tarupõhjalt leiduvast prahist ja panipaikades olevast suhkrust. Nende soodsad elutingimused on liigniiske keskkond ning tuulutamata tarud või laod. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Lestad ei ole paljale silmale nähtavad. Toiduks on neile suiras olev valk, mille tõttu nietatakse neid ka suiralestadeks. Piisavas niiskuses 25 - 30 oC ruumis võivad lestad suira pulbriks muuta, mistõttu on eriti ohtlik, kui lestad esinevad kärgede panipaikades. Lestad tavaliselt tugevatesse mesilasperedesse ei tungi. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989).
annaabi.ee 
