teistegi kaasakõlamine veel ei lakka. Taolisi näiteid võib Juhan Liivi luulest tuua hulgaliselt, ka luuletuse ,, Üle vee", mida me täna juba kuulasime. Pikemas luuletuses ,,Emale" skitseerib kirjanik oma arenemisloo, mida iseloomustavad rõõmutu lapseiga mõisniku poolt tagakuisatud vanemate vaeses kodus, heledamaid hetki pakkunud karjapõlv, haridustee katkemine majanduslike võimaluste puudumisel, iseenese ebapraktiline, kunstialane tuuletallamine, püüd isamaad teenida. Samuti on tundehell ja igatsuslik on ka Liivi armastusluuletus ,,Sa tulid", milles võib leida võrdlust ning stroofide kordust. Selles luuletuses võrdleb autor neidu päikesega, mida meie loeme kui elu asendamatuks osaks. Samuti võrreldakse veel hommikuga, mis kujutab endas millegi värske, selge, õrna ning kauni saabumist. Kristiina loeb oma luuletuse. Juhan Liivil kujunes vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa
Neid kaardus hoida oleks tähendanud, et ta suudab vallata rapplendu, peaaegu paigal püsida, ning nüüd jõudiski ta aegluseni, kus tuul oli veel vaid näkkusosin ja ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus õhus ja kukkus kivina. Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au. Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend, kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, - tema polnud tavaline lind! Jah, enamik kajakaist vaevub omaks võtma vaid lihtlabased lennuvõtted: kuis jõuda rannast toiduni, kuis loojanguks laidudele tagasi - sellest piisab
teha, aga tallab tuult edasi, nagu oleks see tema saatusevanne, millest vabanemiseks pole lootust. Rähkleb nõnda varasest hommikust hilise õhtuni ja teenib vaevalt niipalju, et jätkub ulualuseks, viletsaks kehakatteks ja vahete-vahel mõne raamatu ostmiseks, mida armastab ehk ilmas üle kõige. Tema sagedamaks kaaslaseks on Timusk, kellega istub einestades kõrvuti õpilaste lauas, süües nendega ühist ,,lõrpi". Ka Timusk kuulub ülikooli ja tallab samuti tuult nagu Koovigi, aga tema tuuletallamine sünnib enam varjatud kujul -- kuski põranda all. Timusk on nimelt väga vaikse loomuga inimene ja sellepärast tahaks ta teisi, maksku, mis maksab, varem või hiljem mässama ajada. Mässama igal tingimusel ja ükskõik mis alal. Timuski arvates ei olegi seda eluala, kus ei võiks mässata. Kui Indrek Koovi soovitusel saksa keele asjus tema poole pöördus -- tuli minna mööda pimedaid treppe peaaegu katuse alla, Siberi valdkonda -- leidis ta tema toas samasuguse
annaabi.ee 
