Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise. Roopillist on välja arenenud eesti kõige tuntum puhkpill - torupill.Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill oli tõenäoliselt kodunenud eestis juba XIV sajandil. Esimesed kirjalikud andmed on XVI sajandist. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast. Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust putke (napp) kaudu.Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka- või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli tavaliselt 6 .Olulist osa etendasid torupilli burdoonid ehk bassitorud. Neid oli 1-3 ja nad olid samuti varustatud roopillipiukudega.Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel
Vahepealseks vormiks vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Siia hulka kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus
Pöörpill ehk sõrmiline (sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) tehakse harilikult männioksast, mille süda on välja keeratud. Valmistusviis on sarnane roopilli omaga. Põhja-Eestis panid karjased selle sageli lepakoorest pasuna otsa, Setus aga pullisarvele. Sarvepilliga mängisid vanemad mehed isegi tantsu- ja lauluviise. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel. Heli tekib sõrmilise sisse pandud roopillist. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast. Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Sotimaal.
annaabi.ee 
