suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest.
tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli – viljaterad, aganad (kõluterad, sõklad, ohted, lehe- ja varreosakesed, umbrohuseemned), kõlkad, kõrretükid – pandi kotti jahvatamist ootama. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas, kraapis kurku ja oli valus süüa. 11. Leivategu kui protsess Leivateoga kaasnevad tööd Juuretise valmistamine Juure segamine ja hapendamine Taina sõtkumine ja kergitamine Leivaahju kütmine
Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. 3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Keskaja olustikus aga omandasid erilise tähtsuse joovastavad joogid, mis ei pakkunud ainult lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset
annaabi.ee 
