Kümnest novellist koosnev ,,Ahvid ja solidaarsus" on varem vaid luuleraamatuid välja andnud Maarja Kangro julge eneseavamine (tõsi küll, mõnigi novell on varem perioodikas ilmunud). Sarkastilised lood elust tuttavate tegelastega põhinevad suures osas vist tema enda läbi-elatul ja põnevamatel mõttekäikudel, näiteks kultuurilisest diskrimineerimisest või sellest, kellele on kunst ja kuidas see tema jaoks on. Nii ongi lugudel ühelt poolt elus sündmustik, tuttavlikud tegelased ja kaval iroonia, teisalt on need aga täis huvitavaid ideoloogilisi küsimusi kunsti, eksistentsi ja muudel teemadel. Kangro tegelased peavad intellektuaalseid vestlusi, nende häbitud mõttekäigud on piiritu haardega, nad mõtestavad pidevalt maailma, suutes seda teha haaravalt ja muigamapanevalt. Kasutas ära iseenda elu Ühtaegu on Kangro tegelased tavalised tööinimesed, kirglikud stipendiaadid välismaal või isiklikus kriisis vaevlevad keskeale lähenevad naised
usule. .... Nii rikutakse noorsugu, ütleb ta (Gerson): laste juures kiidetakse häbematut näoilmet, räpast keelekasutust ja vandumist, siivutus pilgus ja zestis. Kuid, lisab ta juurde, ma ei tea, mida võib raugaeas oodata noorukist, kes kuradit mängib. (174) Pildid on üksnes selleks, et näidata pühakirjatundmatuile lihtsameelsetele, mida nad uskuma peavad. Pildid on kirjaoskamatute raamatud. (palve Maarjale, 176) ... igapäevases usuelus olid pühakud nii tõelised, materiaalsed ja tuttavlikud kujud, et nendega seostuksid kõik pinnapealsemad ja meelelisemad religioossed impulsid. (177) Tõde kutsuti pühaku järgi. Üks aastasada hiljem leidis reformatsioon pühakute austamise peaaegu kaitsetult eest, ei võtnud ette kallaletungi nõia- ja kuradiusule ning poleks suutnudki seda teha, sest ta ise oli selles veel kinni. Kas põhjus polnud selles, et pühakute austamine oli suurelt osalt muutunud
Neil on olnud oma narratiiv, elu, perekond, sõbrad, töö, hobid jne. Nad on inimesed nagu teisedki, mitte pelgalt anonüümsed patsiendid, kelle vajadused on vähem tähtsamad „tervemate“ inimeste omadest. Nende ravi peaks pikendama nende narratiivset identiteeti, mitte lühendama seda. Inimese narratiivi sidusat jätkumist toetab ka nt see, kui nt hooldekodusse paigutamisel on tal võimalik sinna kaasa võtta asju, mis on talle tuttavlikud tema eelnevast elust (meened, fotod, tuttavad asjad). Püsivas vegetatiivses seisundis patsiendid Kuigi neil puuduvad kognitiivsed võimed osalemaks oma narratiivis, on see eelnevalt siiski olemas olnud ja on näiteid, kus õed nendega vestlevad nende mineviku hobidest jms, mis kuulus nende narratiivi juurde. Seega on õed nende narratiivide konstrueerijaiks. Kuigi neil võib ontoloogilises mõttes puududa isiksus, pole nad seetõttu vähem väärtuslikumad. Nende lähedased ja põetajad on
koestiku otsi ja on leiutatud võimalusi põnevuse pingustamiseks. Plaanikohaselt lastakse siis lugejat avastada tõelisi andmeid tegelase ja tema armastuse kohta, mis ergutab lugejat uue innuga edasi minema. . H. Tammsaare oma teoste algul viskab harilikult kaardid lauale ja täiesti selge on olukord, milles algab teose sündmustik. Ta teeb seda tavaliselt erilise lihtsajoonelisusega. Ka mõttekäigud ja hingeelud on lugejale tuttavlikud. On siis loomulik, et autoril tõuseb tarve elustavate paradokside järele, tugevamate sündmustikuliste puäntide järele, erakordsete iseloomude järele. Ka ,,Elus ja armastuses" on alguses Irma suhtes kõik selge, nii seisund kui iseloom. Siis aga tuleb see kummaline Rudolf Ikka. Kui kujutleda, et Ikka asemel oleks olnud harilik vanapoiss, kellel on naist tarvis, ja teatud võitluse järel Irma oleks abiellunud sellega, siis oleks kujunenud pinnaline armastusromaan, mis oleks ehk
annaabi.ee 
