Treplev lubas ennast ka vasrti samamoodi tappa. Treplev märkas nende poole kõndivat Trigorinit ning lahkus. Niina ütles Trigorinile, et ta tahaks tema nahas olla, et teada, mis tunne on olla kuulus. Trigorini arvates oli tema elu piin. Ta peas keerlesid ainult mõtted tema teoste jaoks ning inimestega suheldes jättis ta meelde fraase, mida oma teostes kasutada võiks. Ta polnud endaga rahul ja pidas ennast vähetähtsaks kirjanikuks, võrdles ennast kuulsamate kirjanikega (Tolstoiga, Turgeneviga). Niina arvates oli Trigorin ennast lihtsalt üle töötanud. Arkadina kutsus Trigorinit. Trigorin arvas, et nad peavad nüüd minema hakkama. Arkadina teatas aga, et nad jäävad veel sinna. Kolmas vaatus Maša teatas, et ta läheb Medvedenkole mehele. Trigorin ise ei oleks tahtnud ära minna, kuid Arkadina poeg käitus imelikult, ta olevat ennast tulistanud. Räägiti isegi, et ta valmistuvat Trigorinit kahevõitlusele kutsuma
juunil 1799. aastal Moskvas. Tema isa oli põlisaadlik Sergei Puskin, ema oli Nadezda Ossipovna ja vanavanaisa oli moorlane Abram Petrovits Hannibal. Lütseumis hakkas Aleksandrist kujunema luuletaja. Koolis sõbrunes ta Delwigi, Pustsini, Malinovski ja Küchelbeckeriga. See oli eluaegne sõprus, millest jäi Puskini hinge sügav jälg. Peterburis elades ei olnud Puskinil veel kindlaid poliitilisi ja kirjanduslikke vaateid. Ta sõbrustas endast kümme aastat vanema Nikolai Turgeneviga, kes tegi kihutustööd poliitilisele lüürikale ning püüdis ka Puskinit selles suunas mõjutada. Lõuna-Venemaal saadeti Puskin väliskolonistide ülema Inzovi kantseleisse tööle. Formaalselt luuletajat ei pagendatud; ärasõit vormistati üleviimisena ühelt teenistuskohalt teisele. Mihhailovskoje pagendusaastail sai Puskinist Venemaa üldtunnustatud esiluuletaja. Kadusid epiteedid, mida varem kasutati, et vahet teha temal ja ta luuletajast onul
Erru minna õnnestub tal alles 1855. aastal. Ta saabub Peterburi ja nüüd on tal võimalus tutvuda Sovremenniku toimetuse liikmetega. Toimetusel on Tolstoile väga suured lootused. Nad tahtsid Tolstoid endale kaastööliseks. Sovremenniku toimetuses hakkab küpsema konflikt. Nad loodavad, et T leevendab konflikti ja asub aadlike poole peale. T ei kavatsegi kedagi toetada, ta tahab olla kõigest eraldi. Kõik on imestunud. Erilised diskussioonid tekivad tal Turgeneviga. Turgenev on üdidni aristokraat ja ta arvab, et Tolstoist saab tema liitlane. Tekivad hoopis tülid. Kõige suuremaks teesklejaks peab T Turgenevit. Turgenev leiab, et Tolstoi peaks end harima. Kui ta tahab olla suur kirjanik, peab ta tõstma enda erudeerituse taset. Tekib kujutus, et Tolstoi on metslane. Alates 1856. aastast ilmuvad kiitvad retsensioonid tema kohta. Ühe retsensiooni autor on Tsernõsevski, kes kirjutab väga hea retsensiooni Tolstoi teostele
annaabi.ee 
