Kellad Ühel või teisel moel tuntakse kelli kogu maailmas. Muinas-Egiptuse preestrid kandsid templis hõbekellukesi amulettidena, see tava jätkus kristlikus kirikus kuni 11. sajandini. Kariloomadele pandi kellad kaela kurja eemalhoidmiseks. See tava oli olemas vähemalt 520 a. eKr, sest siis mainitakse seda Vana Testamendi Sakaria raamatus. Vana-Kreeka sõdurid kinnitasid oma kilpide külge pronkskellukesed, et vaenlast kohutada. Kreeklased andsid kellukesed ka linnavahtidele ja tunnimeestele, et elanikke ohu korral hoiatada. Matusekella helistamise tava, et kurje vaime lahkunust eemal hoida, on pärit vähemalt 8. sajandist. Vanimad käsikellad on pärit Hiinast 1600 eKr. Kirjalikud allikad räägivad nende kasutamisest religioosses muusikas. 9. sajandi Jaapanis kasutati väikesi haamriga löödavaid kelli budistliku ühehäälse laulu goeka saateks. Kirikus oli üks varaseim väikeste kellade kasutamise viis kellaratas ehk Zimbelstern, mille näiteid on mainitud 10. sajandil
●● tulistavad ainult enesekaitseks; ●● julgestaja on väljaspool laagrit ainult päevasel ajal, öösel tunnimhed KP positsioonil lahingupaarina; ●● julgestaja ei lahku positsioonilt, vaid teda vahetatakse välja; ●● lahingupaarina positsioonil olles saab üks paarilistest tuua vahetuse po- sitsioonile. Etapp 5 − Kindlustamine ja rutiin: ●● alustatakse peale tunnimeeste väljapanekut; ●● valmistatakse positsioonid ja tulealad (esmalt tunnimeestele, siis KP ja siis jaole), kaevatakse varjed, seatakse üles häireseadmed, julgesta- takse miinidega (suundmiinid), puhastatakse liikumisrajad (positsioonid liikumisraja välisküljel), kasutatakse sidepidamisnööri (tunnimees → KP → jaoülem → RÜ), rajanööri; rajanööridel kasutada sõlmi, pulki, et leida pimedas oma positsioon; nööridest väljapoole puhastada rada (ca 50cm laiuselt) (vt joonis 7.4); 102
Minge vasakpoolse värava kaudu, märgusõna on «kuningas» ja «Re».» Öelnud need sõnad, noogutas kardinal sõpradele ja pöördus oma tallipoisi saatel paremale -- sel ööl ööbis ta ise laagris. ,Niipea kui kardinal jõudis hääleulatusest välja, ütlesid Porthos ja Aramis korraga: «Kardinal kirjutas alla paberile, mida mileedi palus.» «Ma tean,» ütles Athos rahulikult. «Siin see on.» Kuni peatuskohani ei lausunud kolm sõpra enam ühtegi sõna, välja arvatud märgusõna tunnimeestele. Ainult Mousqueton saadeti Planchefle sõna viima, et tema isandat palutakse kohe, kui ta kaevikust tuleb, minna musketäride korterisse. Nagu Athos oli arvanud, ei keeldunud mileedi järgnemast meestele, kes ukse ees ootasid. Hetkeks haaras 473 teda küll soov lasta ennast kardinali juurde viia ja talle kõik ära rääkida. Kuid tema paljastus tooks kaasa Athose paljastuse: mileedi ütleks küll, et Athos poos ta üles, kuid Athos teeks teatavaks, et mileedi kannab häbi-märki
annaabi.ee 
