Kodutööd on siis ühest küljest head ja vajalikud aga nagu igal asjal, siis on neil ka oma halb külg. Gümnaasiumiõpilaste tavaline koolipäev kestab hommikul kella kaheksast kuni pärastlõunal kella kolme-neljani. Umbes sama pikk päev on nende vanematel. Kui mõlemad koju tulevad saab üks neist vabalt oma asju teha, trenni minna, telekat vaadata jms. Teine aga peab hakkama oma kodutöid tegema, mis järgmiseks päevaks antud on. Nende tegemine võib võtta heal juhul pool tunnikest, aga üldjuhul see nii ei ole. Nende peale kulub üpriski palju aega ning õpilastel jääb vähe aega muudeks huvitegevusteks. Õpilased peavad neid on vabal ajal tegema. Mõnel heal päeval võibolla ei ole nii palju antud kodutöid, aga siis tulevad õpetajate lemmikud- tunnikontrollid ja kontrolltööd. Nende õppimiseks kulub veel rohkem aega kui kodutöödele. Ehk siis on meil veel vähem aega. Kui õpetajad kodutöid kontrollivad ning neid
juttudega pihta, tirides mul käed peaaegu otsast ära ,,Greete, mu armas Greete, tulid ka lõpuks. Istu ruttu, mul sulle nii palju rääkida, pole sind ju terve nädala näinud!" Ma olin nii väsinud, vaevu suutsin ta ära kuulata. 27.03 Äratuskell helises, kell oli 7:00. Üldse ei jaksanud tõusta. Rebecca tõusis ärkvele ning tuli välja plaaniga, et võiks täna kooli asemel kõik koos midagi põnevat teha. Olin nõus, ainult, et kui saan veel paar tunnikest magada. Rebecca saatis teistele sõnumid laiali ning pani äratuse poole kümneks. Kell oli juba pool 11 saamas. Olime kõik valmis ja tellisime 7 kohalise takso. Meid oli kuus: mina, Rebecca, Kelly, Kerten, Rasmus ja Matthias, viiesesse poleks me ära mahtunud. Palusin meid viia Haapsallu, mõtlesime minna seal asuvasse pubisse sööma. Sealsed toidud on lihtsalt imehead. Hiljem käisime mere ääres, seal toimusid just mingisuguse seriaali võtted, jäime seda pealt vaatama. Peale seda
liikumisharrastustes. Üks väga oluline ala on orienteerumine, sest see eeldab erinevates ainetes omandatud teadmisi ja oskusi (nt. loodusõpetus, geograafia jne.) ja annab olulisi oskusi edaspidises elus toimetulekuks. On suurepärane, kui koolis leitakse võimalus orienteerumisega tegelemiseks. Väga teaduslik, sporti, kehalist treeningut ja selle läbi enese arengut ülistav jutuke sai siia kirja pandud. Mitte küll ise välja mõeldud aga selle kirjutamiseks päris mitu tunnikest ja pereliikmeid kaasates vaeva sai ju nähtud. Ja mismoodi vaeva nähtud? Ikka tänapäevasel kombel netiavarustes surfates, teemakohaseid jutukesi ja arvamusi otsides ise samal ajal arvuti taga küüru kasvatades ja lihaseid suretades. Samas hakkasin juurdlema, et mida ma muidu samal ajal oleksin teinud kui ei oleks tarvidust siin targutada kehalise kasvatuse ümber. No kaks üpriski tõenäolist tegevust oleksid olnud puude riita ladumine või maja värvimine. Seega siis täna ma kehalise
või teine hobune lonkab (või missugust ühte jalga ta EI LONKA)! Ja siis, keset üldist Daciate ja Equuste- liiklust ta lähenes, SUUR Ja VALGE, nagu emaarmastus, meie armas buss nagu teisest maailmast, ees rõõmsalt vehkivad kogud. Igiliikur Urmas ja Karu-bussijuhid olid ka ainukestena kontaktsed , kõik teised magasid kuidas juhtus. Tegime siis teed käte-jalgade segadikus ja nihutasime endki kuhugi pinkidele, bussijäänud asju otsides. Pool tunnikest õndsat und.. ja siis algas Suur Tõusmine ehk Karu Soolo Ceausescu Juurde Külla. Woow, see oli juba midagi! Mujale ei saanud sõita kui aina üles ja VÄGA üles! Mõtlesin õudusega, kui keegi sama suur vastu tuleb! Koos päikesekiirtega jõudsime kurule, läbisime tunneli ja kella üheksa paiku jäime bussiga kaheksaks tunniks ,,puhkeasendisse" Kõik aeti unesegaselt kibekülma tuule kätte. Oh, mõned liigutused ja juba oli erksus ja soojus tagasi
«Aga pole kuigi tõenäoline, et ta oleks tagasi läinud Vanalinna, kus teda taga otsitakse. Sa valetad, vanamoor!» «Pealegi pole ühtki paati siin- ega sealpool kaldal,» lisas esimene soldat. «Ta võis üle ujuda,» vastas eit, kaitstes iga jalatäit maad. «Kas naised ka siis ujuda oskavad?» küsis soldat. «Kurat võtku! Vanamoor, sa valetad, valetad!» hüüdis Tristan vihaselt. «Vaat kui ma selle tüdruku veel joosta lasen ja su enese kinni nabin. Veerand tunnikest piinapingil teeb sul keelepaelad lahti. Noh, tule kaasa!» Gudule võttis need sõnad aplalt vastu. «Nagu tahate, härra. Olgu, olgu siis piinapink. Olen nõus. Viige mind ära. Ruttu, ruttu, lähme minema.» Ta arvas, et selle vahe sees ta tütar ära pääseb. «Pagana pihta!» ütles Tristan. «On aga lust piinapingile minna! Ma ei saa sellest hullust eidest lihtsalt aru!» üks vana halli peaga vahiseersant astus rivist välja ja ütles Tristanile. «Ta ongi hull, mu härra
annaabi.ee 
