mitte ainult meie pettekujutelmast. Jeremy Benthamit (Law 2008:102) on väitnud, et õnn on lihtsalt nauding ja valu puudumine ning seega tegevuse tulemusena tekkiv õnne koguhulk on kõikide saadavate naudingute summa, millest on lahutatud kõikide valude summa. Õnnelikkust määrab iga indiviidi sisemaailm ehk kuidas inimese aju töötleb välisest maailmast tulevat infot. Iga inimene tajub erinevaid situatsioone ja olukordi erinevalt, vastavalt oma tunnetustele. Platon räägib õnnest kui ,,hinge harmooniast". Täpselt samuti nagu keha on terve siis, kui ta on harmoonias iseendaga ja poliitiline kord on hea kord siis, kui funktsioneerib harmooniliselt, nii on ka hing õnnelik siis, kui kõik tema aspektid toimivad harmoonilises kooskõlas. Ratsionaalsusevõime valitseb hingelise ja emotsionaalse elemendi üle. Ehkki inimesed teavad, millal nad on õnnelikud ja end hästi tunnevad, ei määratle see subjektiivne tunne iseenesest
Kirjeldage seose kujunemist tingiva stiimuli (CS) ja tingitud refleksi (CR) vahel. Tooge näide, kuidas klassikaline tingimine väljendub klassiruumis? Habituatsioon-Reaktsiooni vähenemine või hääbumine vastuseks korduvalt esinenud üksikule stiimulile nt liiklusmüra, kella tiksumine Sensitisatsioon- Reaktsiooni võimendumine vastuseks üksikule ootamatule ja intensiivsele stiimulile nt valu, tundlikus, ärevus, hirm Latentne õppimine on nähtamatult toimiv, tunnetustele põhinev. Nt:pannkookide tegemine Vermimine- teatud kiire õppimisviis, mille korral uus käitumisviis omandatakse üksnes kindlas vanuses ja kindlas olukorras ühekordse või vähese arvu kordse situatsiooniga kokkupuute tulemusel. Klassikaline tingimine-Õpitakse seost eri stiimulite vahel. neutraalse stiimuli seostamine tingimatu stiimuliga, uute käitumisviiside omandamine. Tingimatu reaktsioon ei sõltu regeerija tahtest Seose kujunemine tingiva stiimuli ja tingitud refleksi vahel
Ja see pole mingi uhkustus ja liialdus, kinnitab Descartes - ja me usume teda - sest ta on neil aladel olnud tõesti produktiivne. Sellise meetodi 6 juures hajub mõttehämarus ja tõde tuleb nähtavale üha suurema selgusega. Iga küsimuse puhul on ainult üks tõde. Kes seda tunnetab, see teab kõik, mis selle kohta üldse võimalik teada. Selline meetod, mis jälgib tõelist korda ja täpset induktsiooni (loendust) viib tunnetustele, mis oma kindluselt on samal tasemel kui tunnetused aritmeetika alal. Kui laps, nii ütleb Descartes, kes on koolis õppinud aritmeetika algreeglid, ja siis õieti liitnud mõned arvud, see laps võib rahulikult öelda, et ta otsitud resultaadi kohta teab kõik, mis inimmõistus selle kohta üldse leida on võinud. Nii ka meie, kui me rakendame õieti metoodilisi reegleid, tunnetame tõde lõpuni ja täielikult.
annaabi.ee 
