alati intuitiivsed.(§ 6) Kuidas on võimalik a priori kaeda? Kaemus on kujutlus, seega peab ta vahetult objekti olemasolust sõltuma. Kui kaemus oleks selline, et esitaks asju nõnda, nagu nad on iseendas, siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena, ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused, mis käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia üksnes meeleobjektide kohta
vaid teeninduslik roll. Nagu füüsikas on kõige olemasoleva aluseks aatom, nii on ka eetikas kõige kõlbelise tegevuse ja toimimise kandjaks ja otstarbeks on üksikisik, indiviid epikuurlasi võiks nimetada individualistideks. On kindlad mõõdud, mille alusel teha vahet heal ja kurjal, lubatul ja lubamatul. Niisugune kriteerium asetseb aga mitte kusagil mujal kui inimese enda loomuses ja avaldub siin peamiselt tundena (pathos), mitte aga aruka kaalutlusena või tunnetusena, nagu seda õpetas senine kreeka eetika. Eranditult kõik elusolendid püüdlevad naudingutunde poole, ning see on ainus tõeline ning loomulik hüve. Lõbu või nauding on kõige inimliku püüdluse ja toimimise viimseks eesmärgiks ning ajendiks. Kõik seesugune, mis valmistab naudingut ja tekitab lõbu, on ühtlasi eetiliselt hea ning lubatu kuna see, mis tekitab valu, on taunitav kui pahe. Epikuros ei esinda mingit
hingele. Asjad seevastu saavad objektideks (ladina keeles vastu-asetatu) teadvuse jaoks. Selles mõttes on siin juttu uusaja subjektiiv-filosoofilisest lähtekohast. Subjektiiv-filosoofiline filosoofia ei tähenda aga sugugi tingimata "subjektivismi" selles tähenduses nagu viimati nimetatud terminit sai defineeritud loengus sofistide kohta. Metoodilise kahtlusega saavutatud alustunnetust cogito, ergo sum mõistab Descartes kõigi mõistuslike olendite jaoks üldkehtiva tunnetusena igalühel on võimalik see mõtteeksperiment läbi teha ja mitte keegi, kes seda teeb, ei saa Descartes`i väite ja veendumuse kohaselt mitte jõuda samale äsjarefereeritud tulemusele, millele temagi jõudis. Õpetus kahest substantsist. Descartes ei piirdu alusväite cogito ergo sum absoluutse tõsikindluse tõestusega, vaid läheb sellelt üle lausele: "Mina olen mõtlev substants". See kujutab endast üleminekut tunnetuselt, et ma
annaabi.ee 
