Selliseid usundi pooldajaid nimetatakse paganates. Ka muinaseestlased olid taarausulised. Seetõttu on meil hiied, pühatammikud. Ka praegu on Eestimaa pinnal üpriski palju inimesi, kes pole oma muistsest usundist loobunud. Praeguses ühiskonnas on ka neid, kes võtavad endale mingi usu moe pärast. Kas siis selle pärast, et niiöelda äge olla või nõuab nende arvates seda ühiskondlik positsioon. Sellisel juhul väljas pool koduseinu ehk tunduvadki, et nad on valinud endale kindla usundi, käivad kirikus ning peavad usupühi. Kuid tegelikult pole nad seda vähemalgi määral. Ateistid on need, kes ei usu ühtki usundit ega kummarda ühtki jumalat. Ka nende peale ei saa halvasti vaadata, sest igal inimesel on õigus valida oma tee ning oma moodus elus toime tulla. Need inimesed rajavad endale ise seadused ning teavad ise, mis on neile hea ning mis halb. Sellised inimesed vajavad kindlasti rohkem
Talunaise elukeskkond moodustus perest, talust ja seda ümbritsevast külaühiskonnast. Naisel puudus maa pärimise õigus, peres oli tugev patriarhaalsus. Naiste lüürilised laulud peegeldasid nende elukaart. Suhted pere, naabritega. Jahmatavalt otsekohesed, avameelsed. Käsitletakse ka negatiivseid kogemusi ja hingeseisundeid. Unelm emast Soome rahvaluule on tagasihoidlik positiivsete tunnete- armastuse, helluse ja kiindumuse väljendamises. Seetõttu ehk tunduvadki Lõuna-Karjalaste naiste emaainelised runod peaaegu kirglikult. Ema jumaldamine, täiskasvanud tütre emaigatsuse jõulisus. Emalaulud selgitavad meile, miks ema on kujutatud sooja suvena karjala naise külmas elus- ta on võrdluseks võõrale naisele, kas ämmale või võõrasemale, nende karmust näitlikustav vastandkuju. Paljud emarunod on igatsuslaulud, laulud minetatud armastusest. Ema on surnud, tema asemel on
näinud, kui vagunis istudes, mille vuravad rattad viisid teda ruttu temast kaugemale. Tänini oli Indrek temast ikka nagu mööda vaadanud, aga nüüd, kus ta temaga juba surmast rääkinud, vaatas ta temale otseteed silma. Ja ennäe, Ramilda silmad polegi nii sinised, nagu ta tänini arvanud, vaid neis oleks nagu midagi rohekat ja ajuti ka muid värve. Rääkimisel ilmub neisse mõnikord nii soe läige, et võimata on neile otseteed vastu vaadata, ja siis tunduvadki nad üsna sinistena. Jah, siis küll, sest siis pöörad sa pilgu kõrvale. Aga kui natukese aja pärast talle uuesti otsa vaatad, on see hiljutine helk kadunud ja Ramilda silmad on siis nagu väikese lapse silmad -- suured, ümmarikud ja tõsised, nii suured, et Indrekule tundub, suuremaid silmi polegi või kuigi oleks, siis poleks neid tarvis. Nagu suugi! Milleks peaks ta veel suurem olema, ta ulatub naerdes niikuinii peaaegu kõrvuni. Ja et ta tõsisena võib ajuti peaaegu nööbina
annaabi.ee 
